Keelelise kuju poolest on 19.saj võetud nimedest 40–50% eestikeelsed, võõr- ja segakeelseid on ka. Võõrkeelsed olid enamasti saksa nimed, nt Feldmann, Birkenfeld, vähem vene- ja lätikeelseid (vene Šidlovski ja läti Gailit) Segakeelsed on nt Ojaberg, Kasikov, Kirpson. 19.saj oli nimemuutmine harv. Nimed fikseeriti kirikukirjades ja hingeloendites. Samas muudeti halvakõlalisi nimesid (Liederlich, Monstrum, Rott) ning saksastati ja venestati originaalnimesid (Lõhmuspu’st sai Lindenbaum ja Tedder’ist sai Dietrich). Võis juhtuda, et inimesel oli kaks perekonnanime (üks juhtum Lõ- Eestis), kus kirikuõpetaja pani teise nime juurde, aga siis pidi 1918 inimene ise otsustama, mis nime ta valib. Nime ise muutmine oli pea võimatu. Nimede kirjapildi lõi segamini kirjaviisi reform 1860–70ndatel, mille tagajärjel muutus perekonnanimede aegamööda parandamine
Keelepiirid. Kolm põhimeetodit: - Foneetilis-graafiline ülevõtt jätame nime umbes selliseks nagu see võõrkeeles on. Nimi jääb äratuntavaks. - Kontseptuaalse sisu ülevõtt tõlgime ennisvormi tähenduse. Nt Tierra del Fuego = Tulemaa. - Iseseisev nimi - Kombinatsioonid Lõuna-Carolina. Kõige mõttekam on foneetilis-graafiline ülevõtt. Tänapäeva Islandi Wikipedias märgata, et Wikipedia kui praktiline entsüklopeedia, kasutab originaalnimesid. Kui lepime kokku, et nimi võetakse üle, siis saab rääkida kahest suurest alljaotusest, e reeglipärased ja kokkuleppelised nimed. Reeglipärastele rakendatakse reeglid. Kasutatakse originaalkujul või siis kirjutatakse ümber (nt kui kirjutatud muu tähestikuga). Kõik on reeglite järgi ümber kirjutatud mitte meelevaldne. Teine liik on kokkuleppelised: ajalooliselt kujunenud, mittereeglipärased ja neid on statistiliselt tühine hulk, samas on nad olulised, sest
annaabi.ee 
