1934–36 muudeti nime 75 000 korral 210 000 inimesel. Kust võeti eesti nimesid? Abstraktnimedest ja loodusapellatiividest. Põhinimed on olnud liitsõnad või tuletised. Seaduse omapära oli see, et kui nimi eestistati, siis sai suure raha eest kanda kaitseregistrisse, nii et peale selle pere sugulaste polnud õigus kellelgi nime võtta, st patenteeriti oma nimi. Nimesid muudeti Emakeele Seltsi väljaannete soovitustel. Suur osa nimesid oli originaalnime tõlked, originaalkõla matkimine ning mugandused. Tänapäeval on 147 000 nime, neist 1/3 unikaalsed. 19–20.saj oli ligi 50 000. Kõige sagedasemad (mõisates pandud) nimed 1835: 1. Saar 6. Karu 2. Tamm 7. Mägi 3. Juhanson 8. Peterson 4. Lepik 9. Kukk 5
Nimi talitleb tähisena, tuleneb morfoloogiline kõrvalekalle. Eesti perekonnanimi ei taheta käänata. Kardetakse nime kui tähise moonutamist. Kui nimi on Kask, siis paljud tahaksid käänata Kask, Kaski, Kaski. Kõhklus tekib: nt Kask vs Kase (omastav kääne). Nime tõlkimine. Nimesid ei tõlgita. Põhjendatakse sellega, et nime tõlkimine toob kaasa ebakindluse tähises. Tõlkimises ei ole keelte vahel üksüheseid suhteid. Tekib moonutus. Ei pruugita ära tunda originaalnime. Praktikas on mure kohalikele nimepanijatele. Tõlkimine tavaks on ilukirjanduses. Seal tõlgitakse nimesid vabalt. Tõlkimise funktsioon on teine. Nimed on ka kõlaliselt teksti teenistuses, seal on tõlkimisel mõtet, see annab kirjaniku taotlust paremini edasi. Nt raamatute pealkirjades on tõlkimine tavaline, samas viitamisel kasutatakse originaalpealkirja. Perioodika väljaandes ei kasuta tõlkimist. Nimedele on omane suur- ja väike algustäht
annaabi.ee 
