peatoimetaja. Sõjaaastatel viibis Venemaal ja Kasasthanis. 1944. tagasi Eestis. Luule 1945. aastal ilmus debüütkogu ``Põleva laotuse all''. vabavärsis, kantud kodu igatsuse vaimust, lisaks kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Luuletuse "Eesti mullad" eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Luuletustes esines palju nukrameelsust. 1977. aastal ilmunud kogu "Tuule valgel" on poetessi viimane originaalkogu. Tema luulet on kasutatud ka lauludes. http://www.youtube.com/watch?v=qHAFMorQSfs Teosed "Põleva laotuse all" (1945) "Kohav rand" (1948) "Selgel hommikul" (1950) "Unistaja aknal" (1959) "Rannalageda leib" (1965) "Tuule valgel" (1977) "See kauge hääl" (2000) "Aastad ja päevad" (mälestused). Tallinn, Tänapäev 2006. Tunnustused 1957 Eesti NSV teeneline kirjanik 1971 Eesti NSV rahvakirjanik 1994 Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia 1998 Valgetähe III klassi teenetemärk
kohustuslikule Stalini ülistamisele leidus selles palju ilmekaid looduskirjeldusi. Debüüt oli vabavärsis. Kirjanike liit. · "Kohav rand" (1948) · "Selgel hommikul" (1950)"Unistaja aknal" (1959) milles autor näitab ennast võimsa loodus- ja armastuslüürikuna. Stalin oli surnud ja poliitilisi teemasid ei pressitud enam nii rängalt kirjanike loomingusse. · "Rannalageda leib" (1965) · "Tuule valgel" (1977) poetessi viimane originaalkogu,61-aastane. Edasi pühendus tõlgetele · "See kauge hääl" (2000) · "Aastad ja päevad" (2006, mälestused)
loometööd jätkanud kutselise kirjanikuna. 1952 a. abiellus ta Juhan Smuuliga. 1954 a. anti Debora Vaarandile NSVL teenelise kirjaniku, 1971 a. Rahvakirjaniku aunimetus. 1976 a. autasustati teda Lenini ordeniga. 1965. aastal sai ta esimese Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, milleks on raha asemel karjasemärss. 1994. aastal anti talle Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia, 2005. aastal riiklik elutöö preemia. 1977. aastal ilmunud kogu "Tuule valgel" on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele. Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul on sama hoolimatu iil, mis läbib kogu eesti kirjandust, pühkides kirjanike jalajäljed maakamaralt. Vaarandi jätab selles teoses lugejaga hüvasti. Viimase luuletuse viimases reas on märgitud, et koduaia pärnapuu oksad "jäävadki kiikuma, kui ma väravast lähen" 6 2. LUULEVAATEID
annaabi.ee 
