sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Vene keisririigi raudteedel tavaks ehitada viit liiki raudteejaamu. Teise klassi jaamu ehitati peaaegu iga 70-100 versta järel. 1902. aastal kui Keila-Haapsalu raudteed rajama hakati, otsustati Haapsallu kui raudteeliini lõppjaama rajada samuti kõrgema klassi jaamade hulka kuuluv teise klassi jaam koos vastavate rajatiste ja hoonetega. Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudteejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Teise klassi jaama oli ette nähtud suur puhvetitega reisijatehoone, reservuaaridega veevarustussüsteem, veduridepoo koos töökojaga väiksemate remonttööde teostamiseks, ehitised kõigi kaubatoimingute teostamiseks ning aidad materjalide ja tööriistade hoidmiseks. (1,3) Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V.Vestfaleni poolt koostatud jaamahoone eriprojekt valmis 1904. aastal. Haapsallu ei kavatsetud ehitada tüüphoonet,
Arvatavasti oli see toetus otsustav, miks väikelinn Haapsalu sai raudteeühenduse Peterburiga. Ehituse eeltöid alustati kogenud inseneri P. Götte juhtimisel juba samal aastal. Raudtee valmis kahe aasta pärast ning avati liikluseks 1. novembril 1905. Insener Götte poolt valiti ka koht rajatavale jaamahoonele. Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudtejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Seejuures rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid. Jaamahoone projekt koostati Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V. Vestfaleni poolt. Ehitustöid alustati 1905 ja lõpetati 1907. aastal. Hoone koosneb neljast osast — reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja 216–meetri pikkusest kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üheks omapärasemaks hooneks, mille
annaabi.ee 
