ainevaramuks. Kreeka tragöödia mõju ulatus kirjanduse kõeval ka teadusesse ( Sigmund Freud) ja muusikasse. Richard Wagneri jaoks sai Aischylose ,,Oresteia" inspiratsiooniallikaks, mille alusel kujunes tema draamaideaal. Wagneri ideed võttis omaks ka Nietzsche, kelle käsitluses omandas kreeka tragöödiaidee filosoofilised mõõtmed. Eestisse jõudsid tragöödiad saksa keele vahendusel. 19. sajandi lõpus sai populaarseks antiiktragöödia võimalikult originaalitruu esitamine. Sellele andis tõuke ajalooteaduse ja arheoloogia kiire areng. Hakati taastama ka antiikaja teatreid. ( museaalne realism). Paralleelselt algas ka tragöödiate moderniseeirmine. 20. sajandi lõpu postmodernistlik stiil võttis kreeka tragöödiaga ette mitmeid ekstravagantsusi (naised meeste osades jms). Eesti teatris tähistab seda suunda Mati Undi lavastus Teeba müütide ainetel ,,Vend Antigone ja ema Oidipus".
emotsionaalsem kui individuaalne vastuvõtt. Lugemine võimaldab rohkem keskenduda, saab valida tempot ja järjekorda. 61 Näidendi lavastamisel toimub teksti ülekanne ühest semiootilisest süsteemist teise. Lavastamine on tõlkimine ning mitte alati pole autentne ülekanne võimalik ega ka vajalik. Postmodernne teater vabastab lavastajad kohustusest olla originaalitruu. Tähtis on interpretatsioon. Erinevad ülekandetüübid: · lineaarne autoritruu ülekanne; · struktuurne säilitatakse teksti põhistruktuur, lavastaja-poolsed rõhuasetused; · globaalne algteosest säilivad üksikud elemendid, nõrk side algtekstiga. G. Wagneri järgi võib neid nimetada vastavalt ülekandeks, kommentaariks ja analoogiks. Teatrikunsti väljendusvahendid. Kõigeolulisem väljendusvahend on inimese keha. Sõnad, dekoratsioonid, valgus, värv
annaabi.ee 
