täiendada. Kuigi paljud erialastandardid ja ajakirjade avaldamisreeglid keelavad selgelt artiklite dubleerimise ja isegi samade andmete kasutamise, kui see ei ole selgelt väljatoodud ja põhjendatud. Ajakirjade toimetajad on artiklite dubleerimise vastu kuna sellised artiklid risustavad teaduslikku kirjandusmaastikku, muudavad artiklites orienteerumise keeruliseks, raiskavad toimetajate ja hindajate aega ning seetõttu viibib originaalartiklite ilmumine. Teiseks probleemiks on artikli autorite nimede järjestamine. Kuigi see tundub lihtne ja loogiline protseduur, on see üks levinumaid erimeelsuste põhjusi, millega autorid eetikakomiteede poole pöörduvad. Uurimusesse panustanud autorite hulga kasvades on tekkinud üha suurem vajadus konkreetsete juhiste järele. Näiteks ajakirjas Psychological Sience ilmunud kuue leheküljelises uuringu aruandes autoriteks oli kokku 13 inimest.
Postimehe ringkonnad (A. Jürgenstein, V. Reiman) heitsid ette rahvuslike traditsioonide alahindamist, "eesti hinge" prantsustamist ja saksastamist. Ennekõike oli ajakirja vaja nooreestlastele endile rühmituse arenguks. Ehkki ajakirja väljaandmist kimbutasid mitmed takistused, ei jätnud see jälge ajakirja sisule ega välimusele. Ajakiri oli sisuliselt uudne, mitmekülgne, toimetatud läbimõeldult ja kujundatud maitsekalt. Toimetamises avaldus püüe rahvusvahelise sisu poole: originaalartiklite kõrval ilmus mitmeid tõlkematerjale. Põhiautoriteks olid G. Suits (toimetaja), Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, Johannes Aavik. Ei oma ilukirjanduslikus ega teoreetilises osas ei arvestatud laiema lugejaskonna maitse ega huviga. Lugejaskond pidi jõudma ajakirja tasemele, mitte vastupidi. Tegelikkuses see aga nii kiiresti ei läinud, mis kajastus ajakirja tuludes-kuludes ja mis oli suuresti ajakirja seiskumise põhjuseks.
annaabi.ee 
