sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organum'iteks. Kuni 12. sajandini olid need kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli Gregoriuse koraal. Lihtsamates variantides liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis ning enamasti paralleelselt kvartides, kvintides või oktaavides. Ajuti võisid hääled ka ühtida. Keerulisemates organumites liikus alumine hääl oma teed, moodustades ülemisega erinevaid intervalle. Mõnikord pidas alumine hääl üht nooti kaua kinni, sel ajal kui ülemises hääles vahetus mitu nooti. Leidus ka organum'e mille hääled olid pandud liikuma vastassuundades. Umbes 12. - 13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam
paast Gregoorius I auks Gregoriuse koraaliks. Gregooriuse koraalid olid nukra varjundiga askeetlikud, karmid laulud. Neile andis omapärase tardunud ilme aeglane rütm ja viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega, välditi isikupärase tundeelu väljendamist. Ei ole täpselt teada kuna mitmehäälne vaimulik koorilaul e. organum tekkis, kuid vihjeid sellele on juba XII saj. Algul olid organumid 2 häälsed ülemiseks hääleks oli gregoriuse koraal ja lihtsamates organumites liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis niisis oli alumine hääl ülemisega võrdväärne. Niisugust mitmehäälsust, mis tekib võrdõiguslike viiside ühendamisel nimetatakse polüfooniliseks mitmehäälsuseks. XII XIII saj. vahetasid orgaanumi hääled kohad, ei liikunud enam ühes rütmis ja esimest ning teist häält lauldi erinevate sõnadega, niisugusi orgaanume hakati esitama ka väljaspool kirikut ja neid hakati nimetama motettideks. Motet ei
on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organum'iteks. Kuni 12. sajandini olid need kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli Gregoriuse koraal. Lihtsamates variantides liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis ning enamasti paralleelselt kvartides, kvintides või oktaavides. Ajuti võisid hääled ka ühtida. Keerulisemates organumites liikus alumine hääl oma teed, moodustades ülemisega erinevaid intervalle. Mõnikord pidas alumine hääl üht nooti kaua kinni, sel ajal kui ülemises hääles vahetus mitu nooti. Leidus ka organum'e mille hääled olid pandud liikuma vastassuundades. Umbes 12. - 13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam
annaabi.ee 
