kromosiimides. Jaotatakse: kombinatiivne ja mutatsiooniline muutlikkus. Kombinatiivne muut. (1)vanemate geenide alleelid kombineeruvad ümber järglaste genotüüpideks. (2)Kromosoomide ja geenide struktuur ei muutu(3)Tekib meioosi protsessis, ristsiirde käigus ja viljastumisel. Mutatsiooniline muut. (1)Olemasolevates geenides tekivad mutatsioonid.(2) Muutuvad genoomi, kromosoomi ja geenide struktuur.(3)Tekib iseeneslikult organismisisestel põhjustel või mutageenide mõjul. Mutatsioonid- muutus pärilikus materjalis(Dna-s). Tekib: keskkonna mõjul, Eristatakase: Geenmutatsioonid, kromosoommutatsioonid, genoommutatsioonid. Geenmutatsioonid: On geenisisesed Dna nukleotiidse järjestuse muutused.(1)Tekivad peamiselt replikatsiooni käigus(2)Mutatsiooni tulemusena võivad tekkida uued alleelid; (1)nukleotiidide juurdetulekul(2)nuk. Kadumisel(3) nuk. Vahetumisel. Geenmut. Kaasnevad:
· Kombinatiivsed vanemate geenialleelide ümberkombineerumine järglaste genotüübis(vanemate geenide alleelid kombineeruvad ümber järglaste genotüüpideks; kromosoomide ja geenide struktuur ei muutu ; tekib meioosiprotsessis (sugurakkude moodustumisel) ristsiirde käigus ja viljastumisel.) · Mutatsiooniline muutlikus - olemasolevates geenides tekivad mutatsioonid; muutuvad genoomi, kromosoomide ja geenide struktuur; Tekib iseeneslikult organismisisestel põhjustel või mutageenide mõjul . Geenmutatsioonid väikesed muutused DNA primaarstruktuuris, võivad tekkida uued alleelid Kromosoommutatsioonid kromosoomide pikkuse ja struktuuri muutused Deletsioon- väljalangemine- kassikisa sündroom ; duplikatsioon- kromosoomi piirkonna kahekordistumine ; translokatsioon ümberpaiknemine ; inversioon info järjestuse muutus
! Mageveekalad ei joo vett, sest vesi tungib osmoosi tõttu ise nende organismi (valdavalt lõpuste kaudu, aga ka niivõrd-kuivõrd vett läbilaskva naha kaudu).! Mageveekalade rakuseinad hoiavad sooli kinni – neil on defitsiidiks elektrolüütide ioonid.! M ageveekalad eritavad suures koguses lahjat uriini.! ! Täissoolsusega (mere)vees (35‰) hakkaks mageveekaladest vesi naha ja lõpuste kaudu välja difundeeruma, kuna merevee soolsus (osmootne rõhk) on suurem kui mageveekala organismisisestel vedelikel. Merevees mageveekalal uriini eritumine väheneks, ei oleks võimalik enam eemaldada ainevahetuse lõppprodukte ning sellele lisanduks kehavedelike suurenenud soolasisalduse mürgine toime. Kala hukkuks.! Täissoolsusega merede elustik.! Eluks täissoolsusega merevees kohastunud luukalad on hüpotoonilised – nende organismi soolsus on väiksem kui ookeaniveel.! Organismis olev vesi difundeerub naha kaudu keskkonda.!
tõttu), mõnikord aga hoopis tugevneb (näiteks sensitiseerumise tõttu) mõnikord on reaktsiooni taastumiseks vaja tegevuse, mõnikord aga ärrituse katkemist mõnikord piisab lihtsalt ärrituse teisenemisest (nagu selgsõuduri või roti puhul). Käitumise aditiivsuse hüpoteesi paikapidavus Esiteks, vähemalt mitte iga käitumise puhul ei esine vastastikust kompenseerimist sisemiste ja väliste tegurite vahel. Sõltuvalt konkreetsest käitumismustrist on organismisisestel ja –välistel teguritel väga erinev suhteline roll. o näiteks puuris peetav hiir ilmutab harilikult väga vähe uurimiskäitumist, kuid alustab sellega kohe, kui ta viia uude puuri. Järelikult on siin määravaks väline tegur o laululinnu isane hakkab laulma ainult siis, kui testosterooni tase tema veres on piisavalt kõrge. Seda ei kompenseeri ilus kevadine ilm või muud välised ärritajad. Määravaks seega sisemised tegurid ja välistel ärritajatel on teisejärguline roll
annaabi.ee 
