08.1989? Olin 22. aastane Mõtted Millest Te mõtlesite Balti keti päevil? Eesti vabaduse ihast, sõltumatusest, eestlusest Kust Te saite informatsiooni Balti keti organiseerimisest? Kuulsin televisioonist, sellest räägiti ka ülikoolis. Veel sain informatsiooni sellest endisest töökohast ja vanemate töökohast. Kellega Te arutasite oma võimalikku osalemist? Endiste töökaaslaste ja sõpradega, vanematega Milliseid ettevalmistusi Te tegite Balti ketis osalemiseks? Organiseerisime transporti, võtsime kaasa transistor raadiod. Kui olulised olid Teile teiste ketis osalenud inimeste arvamused? Väga olulised, kuid kuna eesmärk oli ühine, olid ka arvamused ühesugused ja positiivsed. Kuidas Te hindate Balti ketti tänasel päeval? Väga positiivselt, mida aeg edasi, seda suuremat tähtsust see omab Eesti taasiseseisvumise ajaloos. Emotsioonid Millised olid Teie emotsioonid seoses Balti ketiga tollal ja millised on need täna? Siis oli
Kui armas temast! Õhtupoole seisime Poola - Leedu järjekorras , meie küll vaid poolteist tundi, mõned rekkamehed aga teist päeva-kujutlege siinjuures mõnus eestikeelne sõim taustameloodiaks. Soovisime neile head reisi ja vurasime oma Viimasesse Peatuspaikka- Kaunase Mäele. Mägi oli ikka samas paigas, telkisime viimast korda ja ,,vetid" tegid viimase söömaaja- riisipudru Maasikamoosiga või kanaga- kuidas keegi soovis, suur pajatäis teed kõrval. Organiseerisime õhtust olemist , meid jäi üsna väike seltskond, kes oli võimeline/tahtis viimast õhtut vertikaalis mööda saata . Grokk, küünlad, laulikud ja soojad südamed- mida enamat ühest ööst veel ihata! Õhk lõhnas tuttavlikult- niiskelt koristatud viljapõldude järele. Head ööd! 1.september- koolilaste rõõmuks pühapäev! Hommikueinet võttis igaüks bussis sujuvalt kõikudes. Meie seltskond istus kõige
“ Seal ootasid Gerrets (ja ilmselt ka Laak) ja teised valvurid, kes naistel taskulambi abil ka kõige intiimsemad kohad läbi otsisid. Siis saadeti nad ühte 52 järgmisse barakki, kuhu nad end „sisse seada“ tohtisid. […] Barakis puudusid igasugused mugavused; ahi, vesi või valgus puudus. Välikemmerguks oli sügav kraav, mille peale olid risti asetatud kuusepalgid. […] Kui meil kõige hullemini ei läinud, korraldasime isetegevuskavasid, jutustasime raamatute sisusid, organiseerisime vaimseid olümpiaade ja et me noored olime, tegime ka nalja, sest me ei suutnud kogu seda traagikat lõpuni mõelda. Meil ei olnud veel sidet poolakate ja teistega, kes olid massimõrvu kogenud, me uskusime ikka veel, et meie lähedased on kusagil; keegi meist ei aimanud, mis nendega tegelikult juhtunud oli. Komandant /Aleksander Laak/ ei olnud meie vastu kõige hirmsam. Ta tuli meie juurde ja me korraldasime tema jaoks isegi uusaastaprogrammi
annaabi.ee 
