kvintides kõlanud laulu ja nimetas sea organumiks. Selle nimetuse päritolu pole päris selge, ilmselt kasutati seda algselt intstrumentaalmuusika tähenduses, sest kreeka keeles tähendab ,,organon" muusikainstrumenti (aga mitte orelit, nagu mõnikord ekslikult arvatakse). Organum on üks vanemaid mitmehäälsuse ja polüfoonia liike. Põhihääleks (vox principalis) on tavaliselt Gregoriuse laul, mida dubleerib teine hääl (vox organalis) kvardi, kvindi või oktaavi võrra kõrgemalt või madalamalt. Sellist paralleelset laulmisviisi nimetati paralleelorganumiks ja see oli kasutusel 9-11 sajandi 1. pooleni. 11. Sajandi teisel poolel asendus paralleelorganum vaba organumiga. 13. sajandi paiku kujuneb välja Gregoriuse laulu baasil välja uus zanr motett (pr k motet - värss), millest saab selle sajandi põhizanr. Motett on selline laul, kus
MITMEHÄÄLNE MUUSIKA KESKAJAL Eeldusteks võib pidada ühiskonnas toimunud suuri muutusi, keskaja elu paranemist. Siiski on ka ühehäälsusega kaasnenud lihtsad mitmehäälsuse tüübid: 1. Burdoon-saatehääl, meloodiast madalamal, enamasti mõne pilliga mängitakse. 2. Parafoonia-meloodia dubleerimine kvart või kvint kõrgemalt või madalamalt. 3. Heterofoonia-ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla. 4. Kuidas toimus mitmehäälsus? Vox principalis-peahääl Vox organalis-teine hääl Esimesed näited mitmehäälsusest on päris 10. sajandist-sellest ajast teame mitmehäälsuse tüüpi organum. Pariisi Notra-Dame koolkond 1150-1250 organum saavutab oma õitsengu. Notra-Dame koolkonnast on teada esimesed heliloojad- Leoninus ja Perotinus. Leoninus(tegutses 1180-1201)-lõi kahehäälseid organumeid, kirjaviis eristab kahte noodivältust-longa ja brevis. Peamised värsimõõdud 1. trohheus – v, 2. jamb v --, 3. daktül –v--, 4. arapest v-- -- 5. -- -- -- 6
annaabi.ee 
