Ja muutus ei pea kulgema mitte õnnetuselt õnnele, vaid vastupidi, õnnelt õnnetusele. Ja mitte pahelisuse, vaid suure eksiarvamuse tõttu sellise inimese poolt, nagu öeldud. Või siis pigem parema kui halvema inimese poolt. * Esialgu võtsid luuletajad käsile ükskõik millised ettejuhtuvad lood. Nüüd aga seatakse ilusamad tragöödiad kokku mõnede väheste perede aineil. Nagu näiteks Alkmaionist, Oidipusest, Orestesest, Meleagrosest, Thyestesest, Telephosest ja teistest. Kellele sai osaks läbi elada või teha midagi kohutavat. Niisiis on kunsti seisukohast parim tragöödia sellise kokkuseadega. Seepärast eksivad need, kes heidavad Euripidesele ette just seda, et ta oma tragöödiais nii teeb. Ja et paljudel neist on õnnetu lõpp. Sest see, nagu juba öeldud, on õige. Lavadel ja võistlustel osutuvad sellised tragöödiad, kui nad on õigesti teostatud, kõige traagilisemaiks
Agamemnoni surma motiiviks ei ole enam mehe ja naise vaheline patune armastus, vaid ema (Klytaimestra) armastus, kelle tütre on isa tapnud, ning naise otsus kätte maksta mehele oma lapse (Iphigeneia) surma eest sama mõõduga. Iphigeneia hukati sõjaväe nõudmisel, et oodata oleks pärituult Trooja alla purjetamiseks. Neil oli veel kaks last Elektra ja Orestes. Orestes oli saadetud kaugele, Elektra ootas teda koju, et vend maksaks kätte isa mõrvaritele. Orestesest pidi saama kas isa reetur või ematapja. Orestest saatis tema ustav sõber Pylades. Pärast ema ja tema armukese tapmist nägi Orestes musta riietatud naisi, kelle silmad jooksid verd. Keegi teine neid ei näinud. Orestes rändas mööda ilma ringi ja alati koos oma nähtamatute saatjatega (erinnüsed). Athena halastas noormehe peale, kuna too kahetses oma pattu (Atreuse suguvõsas esimene, kes kahetseb pattu). Needus Atreuse perekonna peal katkes. Oresteia
annaabi.ee 
