Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988. Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eestis vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefonihääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991. Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos, esimesed üleliidulised esivõistlused olid 12.-14. oktoobril 1963 Karpaatides Uzgorodi lähedal, esimene mitmepäevajooks Nõukogude Liidus joosti 22.-27. oktoobril 1967 Valgast Käärikule, üleliidulised võistlused Eestis: esivõistlused peeti 1969 Otepääl ja 1973 Võrus, meistrivõistlused 1984 Tartus, karikavõistlused 1978 Tammeveskil ja 1988 Võrus; maailmakarika osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral: orienteerumissuusatamises 1995 Haanjas ja 1999 Käärikul ning
septembril 1991. Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused o-jooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, individuaalsed Eesti meistrimedalid võitsid Riola Koppel ja Ülle Rooba (Kerem-Mõistlik), võistkonnavõidud said Tartu orienteerujad. Esimene Eesti o-suusatamise MV toimus 14. veebruaril 1960 Elvas märkesuusatamises, meistriteks tulid Madis Aruja ja Leili Ruto (Saarse). Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos (parim meesvõistleja oli Ago Vilo). Aastatel 1960-1999 võistles Eesti koondis tiitli- ja maa-võistlustel kokku 196 korda, MK osavõistlustele on Eesti saatnud oma orienteerujaid 71 korda. Esimesed üleliidulised esivõistlused olid 12.-14. oktoobril 1963 Karpaatides Ugorodi lähedal, Eesti võitis kolm esikohta neljast. Esimesed ametlikud NLiidu meistrivõistlused peeti 4.-6. augus-til 1981 Karjala kannasel Viiburis, kus teatemeeskondadest oli parim Eesti kolmik
annaabi.ee 
