Eesti keelde on Ilmar Laaban tõlkinud luulet prantsuse (Guillaume Apollinaire, Charles Baudelaire, René Char, Jean Cocteau, Paul Éluard, Pierre Emmanuel, Henri Michaux, Pierre Réverdy), rootsi (Gunnar Ekelöf, Elsa Grave, Erik Lindegren, Bertil Malmberg, Ragnar Thoursie), saksa (Hans Arp, Gottfried Benn, Paul Celan, Rainer Maria Rilke, Kurt Schwitters), inglise (William Blake, Lewis Carroll, Dylan Thomas) hispaania (Juan Ramón Jiménez, Federico García Lorca, Octavio Paz) itaalia (Giacomo Oreglia) ja vene (Mihhail Lermontov) keelest. Osa neist tõlgetest on avaldatud või taasavaldatud raamatutes "Oma luulet ja võõrast" (1990) ning "Magneetiline jõgi" (2001). 1975 valiti Ilmar Laaban Rahvusvahelise Kunstikriitikute Ühingu (AICA) liikemks. Alates 1989. aastast oli Laaban Eesti Kirjanike Liidu välisliige. Viimasel viiel eluaastal oli osaliselt halvatud ja kõnevõimetu. Ilmar Laaban suri Stockholmis 2000. aastal. Ilmar Laaban sai 2000. aastal sihtasutuse Eesti Rahvakultuuri
1943. aastal lahkus ta sõja- põgenikuna Eestist, minnes Soome kaudu Rootsi, kuhu ta jõudis aasta enne suurt põgenike- lainet Baltikumist. Keeli oskava 296 kirjanduse ja kunsti inimesena sattus ta Stockholmis väga põnevasse, juba varem Kesk-Euroopast saabunud intellektuaalide seltskonda, kuhu kuulusid Nanna Schwarz (hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat), Endre Némes (hiljem Göteborgi ülikooli professor), ajakirjanik ja poeet Günther Dallmann, Giacomo Oreglia (itaalia keele professor, poeet ja tõlkija) ja Lütfi Özkök (Türgi päritolu poeet ja fotograaf). Rootsis tegi I. Laaban endale nime põhiliselt asjatundliku ja sõnaosava muusika- ja kunstikriitikuna, kirjutades artikleid ja pidades loenguid kunstist ja muusikast; ta kuulus ka elektronmuusika keskuse Fylkingen liikmeskonda 297 ning ajakirja Nutida musik (Tänapäeva muusika) toime- tusse. Tema suur seotus muusikaga, seda nii uuema süvamuusika kui džässi kontekstis,
annaabi.ee 
