elu lõpuni. Vanemate ja laste suhted: vanemad eestkostjad, nende puudumisel allutatud erilistele hooldajatele. Kirik algul vallaslapsi ei tunnistanud, hiljem olukord paranes, vallaslapse hukkajat hakati karistama. Pärimisõigus: algul testament tundmata, maa läks maahärrale, hiljem tekkis Ühiskäe Lääniinstituut, st. lään anti mitmele isikule (N: isa + 2 poega). 1237 a.-st lubati pärandada ka tütardele, 1397 a-st pärandamine kuni 5 põlveni ( ordumeister Jungingeni seadus). Ordumail pärandamisi vähe kuna polnud vasalle. Talupoja pärimisõigus: algul võis pärandada 9 põlveni, hiljem 5 ja 4 põlveni. 14. saj. võis talupoeg tava järgi pärandada ainult järeltulijatele, laste puudumisel läks vara mõisnikule. Linnas: pärandamine seaduse järgi, st. leping, kus oli määratud isiku enda poolt määratud pärija. Tehti vahet linnas ja väljaspool linna elavatele pärijatele, et varandus jääks linna. Kirik oli omakasu
Võõra ikke rõhuvamaks osaks osutusid viimaks vasallid, keda sellepärast kõige pealt sooviti ära pühkida. Vasallide ja nende toetajate hävitamisega taheti poliitilist vabadust saavutada, igatahes valitsuskorra ja olukorra muutus läbi viia. Esmalt läkitati saatkond kuninga juurde kaebama, kuid saatkonda ei lastud kuninga juurde (Marburgi Wigand'i kroonika, 31). Pöörduti ka ordu poole kaebustega. Ordu simuleeris vahest osavõttu eestlaste saatusest ja õiglust nende vastu. Ordumail oli vähe vasalle ja nende mõju ei olnud seal suur. Seepärast võisid eestlased loota, et vasallide ülevõim ja vägivald ei võinud ordule meeltmööda olla. Pealegi oli ordul mõju ka Taani vasallide kohta. Eestlased unustasid aga ära, et ordu ise enam kui saja aasta eest Harju-Viru saksa vasallkonnale aluse pani ja 1304 Taani-Eestimaa vasallidega lepingu tegi (U. B. 608). Eestlastel oli küll teada, et ordu ise Taani Eestimaad omale ihaldab, ja tekkivaid võitlusi Taani
annaabi.ee 
