teoloogiat). Teda peeti intellektuaaliks ja Catholic Encyclopedia andmetel üheks oma aja tunnustatumaks kanoonilise õiguse tundjaks. Ta käis õpingute ajal palverännakul Canterburys Thomas Becketi haual ja Lille'is Notre-Dame de la Treille' kirikus. Pärast paavst Aleksander III surma asus ta tööle kuurias, kus ta tegutses paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III ametiaegadel. Temast sai Rooma Peetri kiriku kapiitli kanoonik, Gregorius VIII ordineeris ta 1187 alamdiakoniks ja Clemens III määras detsembris 1189 või jaanuaris 1190 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks. Coelestinus III ajal (11911198) elas ta tagasitõmbunult Anagnis, kuna valitseva paavsti suguvõsa oli Segni krahvidega vaenujalal. Ta kirjutas sel ajal traktaadid "De contemptu mundi, sive De miseria conditionis humanæ"; "De sacro altaris mysterio" ja "De quadripartita specia nuptiarum".
KirikuloolaneCesare Baronio ei tunnusta Gregoriust benediktiinina, kuid Jean Mabillon on veendunud, et ta oli benediktiin. Mabilloni seisukoht on nüüdseks muutunud valitsevaks. Oma elu koduses mungakloostris on Gregorius hiljem pidanud õnnelikumaks ajaks oma elus. Tol ajal elatud range mungaelu oli tõenäoliselt põhjuseks ka ta tervise nõrgenemisele, mis endast hilisemas elus palju tunda andis. Paavst Benedictus I ordineeris Gregoriuse diakoniks (kardinaldiakon). Saamine paavstiks Gregorius I pühitseti paavstiks 3. septembril 590 Rooma Peetri kirikus, kui Bütsantsi keiser Maurikios oli teda tunnustanud. 7. veebruaril 590 suri paavst Pelagius II katku ning tema asemele valiti üksmeelselt Gregorius, kes võttis selle ameti vastu taas tõrkuva hoiakuga ning nõustus valikuga alles pärast Bütsantsi keisri mandaadi saabumist. Eelnevalt oli ta keisrilt palunud teda mitte tunnustada, kuid Rooma
annaabi.ee 
