t. tähti mille kääne on väiksem kui null kraadi. Need tähed ei tõuse kunagi kõrgele ja nende teekond lõunataevas on lühike. Üks osa tähtedest ei tõuse meie taevas kunagi. Kui tahame neid näha, peame minema vähemalt Maa ekvaatorile. Ekvaatoriline kordinaatide süsteem on astronoomia põhisüsteem. Peale selle kasutatakse veel ekliptilisi koordinaate, mis on saadud ekliptikast lähtudes, ja galaktilisi koordinaate, mille aluseks on Galaktika ekvaator. Järgnevalt taevakeha orbiitidest: · Merkuuri orbiit Orbiidi ekstsentrilisus :0,2056 (12,7 korda suurem Maa orbiidi ekstsentrilisusest) · Orbiidi pikkus: 360 000 000 km (0,38 Maa orbiidi pikkust) · Merkuuri sideeriline tiirlesmisperiood: 87,97 Maa ööpäeva (87 ööpäeva ja 23,3 tundi; 0,24 Maa sideerilisest tiirlemisperioodist; 7 601 000 000 sekundit; lühim planeetide seas) · Merkuuri keskmine sünoodiline tiirlemisperiood (aeg, mille jooksul Merkuur jõuab
Räägitakse elutungist ja surmatungist. Oleme just nagu Jing ja Jang ,kes on pidevalt võitluses. Arutlus: Must aine universumis on tundmatu ja inimesele kättesaadamatu, just nagu alateadvus. Me teame ainult seda, et see on olemas ja ei midagi muud, kuid me tahaksime sellest rohkem teada saada, et osata seda ka kasutada ja olla valmis ettevaatamatusteks. Minu arusaamal on must aine just nagu üks keemias elektroni orbiidid, kuid kas on see võimalik, et must aine koosneb ainult elektronide orbiitidest ja ilma tuumata. Praegusel hetkel pole see võimalik, sest pole suudetud teha vastupidist tõestust. Kindlasti on seotud edusammud tehnoloogias tihedasti psühholoogiaga. Must aine universumis on tundmatu ja inimesele kättesaadamatu, just nagu alateadvus. Inimesed seavad endale eesmärke ja unistusi, millele lootes nad aina upitavad end püsti, isegi peale suurt tagasilööki. Universum on Inimese sees, kui inimest ümbritsev. Kui meil tuleb praegu arengus järjekordne suur hüpe, siis ei
seeriatena. 1 11.1. Valguse kiirgumine ja neeldumine (Bohri mudel) Esimesena kirjeldas aatomis toimuvaid protsesse Nils Bohr 1913.a., kes kasutas selleks osalt klassikalisi ettekujutusi, näiteks elektroni trajektoor. Ta esitas oma postulaadid, tuginedes vesiniku kiirgusspektri analüüsile: 1) Lõpmatust hulgast elektroni orbiitidest, mis on lubatud klassikalise mehaanika reeglite järgi, realiseeruvad vaid mõned kindlaile energiaile vastavad orbiidid. Need on nn. statsionaarsed orbiidid, kus elektron tiirleb energiat kiirgamata. 2) Elektroni üleminekul ühelt statsionaarselt orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab kindla sagedusega elektromagnetilist kiirgust. Kui orbiitidele vastavad energiad on E n ja E k , siis kiiratava või neelatava valguskvandi energia avaldub hf = E k E n
tugevalt elliptilistele orbiitidele ja sellepärast veedavad nad enamiku ajast Oorti pilves. On olemas komeete, mis tiirlevad ümber päikese asteroididega sarnastel orbiitidel. Need lühiperioodilised komeedid erinevad väikeplaneetidest hägusa väljanägemise poolest. Teised ,,perioodilised" komeedid tiirlevad rohkem ellipsitaolistel orbiididel, mis ulatuvad ka kaugemate planeetideni. Üheks selliseks sabatäheks on ,,Halley" (pilt 4). Enamik komeete näib tulevat isegi Pluuto ja Neptuuni orbiitidest kaugemalt, see tähendab, et ka kusagilt Päikesesüsteemi äärealadelt. Neil kulub ümber Päikese tiiru tegemiseks miljoneid aastaid kuna nad on pikkaperioodilised komeedid. Kui taevasse ilmub komeet, on seda algselt näha vaid teleskoobiga kuid hiljem ka palja silmaga nähtav udune laik . nii hakkab ta järjest heledamaks muutuma ja moodustab viimaks Päikesest eemale suunatud lehvikutaolise saba. See võib jääda taevase pikaks ajaks mõnest päevast kuni poole aastani.
mille läbimõõduga on suurem kui 1 km ja kümneid miljoneid objekte läbimõõduga üle 100 m. Ca 400 000 objektile on omistatud number, ca 18 000 omavad ametlikku nimetust. Suurimate asteroidide kuju on lähedane sfäärile gravitatsiooniliste jõudude tõttu. Ülejäänud on selleks liiga väikesed ja on ebaregulaarse kujuga. Kõige suurema asteroidi, Ceres’i, läbimõõt on ca 950 km. 2006. a. klassifitseeriti see kääbusplaneediks. Enamus asteroidide orbiitidest asub Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. Need objektid moodustavad nn asteroidide vöö. Samas eksisteerivad asteroidide grupid, mille liikmed liginevad Päikesele lähedamale kui Merkuur või eemalduvad Saturnist kaugemale. Eeldatakse, et hiidplaneetide ebaregulaarsed väliskaaslased (võimalikult ka Marsi kaaslased) on asteroidide vööst nende gravitatsiooni tõttu haaratud objektid. Vaatamata asteroidide rohkusele, on nende mass
91 11.1. Valguse kiirgumine ja neeldumine (Bohri mudel) Esimesena kirjeldas aatomis toimuvaid protsesse Nils Bohr 1913.a., kes kasutas selleks osalt klassikalisi ettekujutusi, näiteks elektroni trajektoor. Ta esitas oma postulaadid, tuginedes vesiniku kiirgusspektri analüüsile: 1) Lõpmatust hulgast elektroni orbiitidest, mis on lubatud klassikalise mehaanika reeglite järgi, realiseeruvad vaid mõned kindlaile energiaile vastavad orbiidid. Need on nn. statsionaarsed orbiidid, kus elektron tiirleb energiat kiirgamata. 2) Elektroni üleminekul ühelt statsionaarselt orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab kindla sagedusega elektromagnetilist kiirgust. Kui orbiitidele vastavad energiad on En ja Ek, siis kiiratava või neelatava valguskvandi energia avaldub
annaabi.ee 
