ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris. Pesa ehitab tutt-tihane enamasti puuõõnsustesse, milleks kasutab sageli ära väike- kirjurähni ja teiste tihaste, eeskätt põhjatihase vanad pesakoopad, oksaaugud, puulõhed. Üsna meeleldi kasutab tutt-tihane ka ülesseatud pesakaste. Vahel on ta pesitsenud ka vanades oravapesades. Pesamaterjali kogub ainult emaslind, keda isaslind seejuures saadab. Pesa ehitamiseks kasutatakse peamiselt sammalt ja kuivanud rohukõrsi. Pesalohk vooderdatakse hoolikalt taimevillaga. Pesa juures ei tee tutt-tihane teistest lindudest palju välja, ainult metstika vastu muutub ta agressiivseks, sest see lind püüab teda sageli rünnata, et tema pesakoobast üle võtta. Võitlused metstikkadega on mõnikord üsna kestvad ja võivad lõppeda pesa loovutamisega. Pesas olevad munad on valged,
Eeskäppadel on 4, tagakäppadel 5 varvast. Kõigil varvastel on tugevad, teravad küünised, mis võimaldavad loomal osavasti ja kiiresti liikuda puu tüvel ja okstel. Karvastik on kohev, siidjalt pehme, nahk aga väga rabe, mistõttu tal karusnahana väärtus puudub. Tüüpiliseks elupaigaks on okas- ja segametsad, kus nad veedavad kogu oma elu puudel. Maapinnale laskuvad nad harva, olles seal palju kohmakamad kui puuvõrades. Varjuvad puuõõntes, mahajäetud rähni- ja oravapesades. Pesapuuna meeldivad talle eriti seest mädanenud, õõnsad haavad. Pesa vooderdab ta mõnusasti haava mädapuidu, sambla, samblike ja karvadega. Majandatavates metsades kasutab agarasti elamiseks pesakaste, kui sobivaid looduslikke õõnsusi ei ole. Samasse koguvad nad ka toiduvarusid ebasoodsaks aastaajaks. Toituvad pungadest, lehtedest, pähklitest, lihakatest viljadest, tihti ka väikestest putukatest. Lendorava jooksuaeg on märtsi lõpusaprilli alguses
Silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga. Päevaajal varjab ennast tavaliselt puuõõntes, oravapesades või muudes sarnastes paikades. Ta on tüüpiline metsaloom. Eelistab elada risustunud, vanade õõnsate puudega okas- ja segametsades. Lagedal võib teda kohata üksnes jahti pidavana. Peamiselt liigub edasi maapinnal, kuid on osav ka puude otsas. Metsnugis on tüüpiline kiskja. Toitu hangib nii puu otsast kui ka maapinnalt. Peamise toidu moodustavad väiksemad imetajad, kuid ta on suuteline murdma ka jäneseid ja sageli langevad tema ohvriks linnud. Üsna palju sööb ta raibet
annaabi.ee 
