mittesakslastele. Tsunfti pääsemise otsustas proovitöö, millega meistrikandidaat pidi tõestama oma pädevust. 1453. aasta skraas seati tingimuseks nelja köösneritoote laitmatu valmistamine, nagu kasukavooder oravanaha kõhupooltest, kasukavooder oravanaha seljapooltest, vooder hallipunakirjust oravanahast ja lõpuks lambanahkne naistekasukas linnastiilis. Oldermann või tsunft pidi meistrikandidaadile kindlustama 5 timmerit (1 timmer= 40 tk) oravanahku ja 3 dekkerit (1 dekker = 10 tk) lambanahku, kusjuures valmistöö sai sellele, kelle materjalist see oli tehtud. Töö tuli teha oldermanni majas valve all ja selleks anti aega 14 päeva. Iga enamkulutatud päeva eest tuli maksta trahvi nagu hiljemgi, kui meister ei pidanud kinni kliendile lubatud tähtajast. 1708. aasta maikuus, seega siis paar aastat enne Tallinna siirdumist vene võimu alla, otsustasid ka Tallinna mittesaksa kasuksepad ja talupojarätsepad oma ameti asutada, millega
ettevalmistamist külviks. Kahe-kolme aasta pärast jäeti see kornatud koht maha ja mindi uuele maatukile ettevalmistusi tegema. Metsarikastel kohtadel oli veel üks pluss. Nimelt sai seal ka jahipidamisega tegeleda. Piirkonniti kujunes välja jahipidamisest, eriti karusnahkade küttimisest, oluline tegevusala. Mõnikord nõudsid moned hõimud andamit kaa karusnahkades. Karusnahkadest hindasid bütsantsi kaupmehed ja teiste riikide kaupmehed soobli-, nugise,- kopra,- rebase- ja oravanahku. Kuni metallraha tulekuni olid karusnahad peamised vahetatavad. Karusnaha nimi kajastub ka ühe Vana-Vene metallraha nimes - kuuna. Ida-Euroopa tasandikul asuvates metsades elanud slaavlased koondusid peamiselt jõgede äärde. Asualad koosnesid 3-4 asulast, ühes asulas elas ligi paarkümmend pere, mis moodustasid kogukonna. See kogukond oli peamiseks keskkonnaks, mis kontrollis maa jaotamist ja kasutamist ning aitas raskesse olukorda sattunuid
annaabi.ee 
