Ilmern ilm järv, muutus Ilmariks. Ilma ennustamise järgi. Velikaja ja Peipsi- Emajõe kaudu Pärnusse, ka Narva jõge võidi kasutada. Kaubanduse keskus eriti aga ka käsitöö. Alates 12. sajandi lõpust rohkem infot, eriti 13.-14. sajand, seal Hansa kaupmeeste viimane punkt kuhu lubati minna Novgorod. Novgorodist veeti välja Läände hiigelkogustes kaupa. Esimesel kohal karusnahad, parematel aastatel teada, et aastas 500 000 karusnahka viidi välja. Olulisemad oravanahad aga ka soobel, naarits, nirk, kärp jne. Teine kaup vaha, Lääne-Euroopasse viidi. Kolmandaks parknahk, tavalised pargitud loomanahad. Veeti välja ka lina ja kanepit, morsakihvu (kallid). Sisse veetakse luksustooteid: kalleid kangaid, vääriskividest esemeid, värvilist metalli, veini, vürtse, soola (veeti üle Tallinna nt), soolaheeringat, vilja (Novgorod suht soine piirkond). Piirkond ei suutnud end ise viljaga varustada, see suur probleem keskajal. Vladimir Suzdadi mal hea saak,
ja kingaheinte varumine) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk. Väärtuslikke karusnahku saadi jahti pidades ilvesele, rebasele, koprale, kärbile, karule ja hundile. Vähemväärtuslikud olid oravanahad, kuid neid võis käbirohkel aastal palju saada. 67 Jahipidamine ühe peamise elatusallikana lõppes Skandinaavia saamidel 19. sajandi alguses, kuid säilis idasaamide juures 20. sajandi alguseni. Jahipidamisega tegelevate saami külakogukondade (siidade) kadumise põhjusteks oli nii uusasustuse ja põhjapõdrakasvatuse levimine kui jahiloomade arvu kiire vähenemine (kui jahti enam ei piiranud seni
annaabi.ee 
