ALLIKA SÄTETE LAAD Sätetelt oli 12 tahvli seadused äärmiselt pedantsed ja sanktsioonidelt väga karmid. Sugukondlik võim ilmneb neis tugevana ja õiguslik otsus saab kõne alla tulla alles siis, kui pooltevaheline kokkulepe pole kuidagi õnnestunud. Legislatiivne vorm oma lihtsuses on puhas, grandioosne, peaaegu esteetiline: epigraafiline lühidus, käsud ja keelud absoluutsed, imperatiivsed isegi oma fakultatiivses vormis: partis secanto, familiam habento. ubi pacunt, orato; arceram ne sternito, si volet, plus dato; ja lõpuks pidulik sanktsioon objektiivseis ettekirjutustes: ita ius esto. Ajalooline tagapõhi Antiiksete kultuuride seas on Rooma ühiskonda nimetatud õigusühiskonnaks. 5. sajandi keskel eKr pärit 12 tahvli seaduse arvukad fragmendid on vanim nii mahukas ladinakeelse kirjasõna mälestis. Nii ammust aega Rooma kultuuri ajaloos meenutavad
abielluda ei võinud enne kui mehed olid aega teenimas käinud. Kaheteistkümnes tahvel kehtestas, et seadused peavad olema tehtud rahva tahtel (Ilus 2007, lk 33). Seaduste keel Kaheteistkümne tahvli seadused olid kirja pandud arhailises ladina keeles, mida keelefilosoofid kutsuvad ,,formaliseeritud keeleks" (Meyer 2007, lk 44). Seaduste vorm, stiil, sõnad ja süntaks oli palju väiksem kui tavakeeles (Bloch 1989, lk 25). Näiteks esimese tahvli kuues seadus kehtestab ,,Rem ubi pacunt, orato,"1 mis tähendab, et kui kohtus ,,kaks osapoolt leiavad kompromissi, siis magistraat kuulutab selle välja." (Leges Duodecim tabularum, ancientrome). Ilmselt olid seadused lakooniliselt kirja pandud selleks, et need oleks lihtsasti arusaadavad ja jääksid rahvale hästi meelde. Kividele pidid mahtuma mitu seadust ning seepärast ei olnud võimalik seadusi väga pikalt lahti kirjutada. Seadused olid kirjutatud eripärases rütmis, mida on nimetatud ,,carmeni-stiiliks" või
annaabi.ee 
