Koldnõges on iminõgestest õrnema välimusega, sest tema lehed on pikarootsulised. Tähtsamaks eristamistunnuseks on aga koldnõgese õite värvus: see on kollane, nagu nime järgi arvata võib. Koldnõgese õite ilu tuleb aga ilmsiks alles siis, kui kätte võtta luup. Sel juhul märkame kergesti kõiki tema õie huulekesi, nende ripsmelisi servi ja karvaseid pindu. Ka selgub, et kollane polegi koldnõgese õie ainus värvus: alahuulel võime leida ka oranzikaid laike. Ilusate erkkollaste õite pärast on koldnõgest vahel ilutaimena kasvatatud. Kuna ta kasvab looduslikult varjukate metsade all, siis sobib talle iluaiaski otsese päikesevalguse eest varjatud koht. Teiseks peab arvestama, et ilusasti kasvab koldnõges vaid viljakal mullal, igasugusele kehvale maale pole mõtet teda külvata. Kui aga talle oma uus elupaik meeldib, siis pole teil temaga enam muret. Kui koldnõgesed juulikuus oma õitsemise lõpetavad, siis
Happeline vein taandab toorjuustude rasvasust ja need tunduvad tõeliselt värsketena. (Kuidas sobitada juustu ja veini) 2.2.2 Valgehallitusjuustud (näiteks Brie, Camembert) Tiheda valgehallituse kihi all on juustud pehmed ja täidlaselt rasvased. Tänu rasvasusele ja kahvatule kreemisusele nõuavad need juustud veinilt happelisust, puuviljasust ja piisavat alkoholisisaldust. Sampanja mullid koos juustuga elavdavad maitseelamust. Küpsedes lisandub valgehallitusele oranzikaid toone ja maitse intensiivistub. Selliste täiseas juustude juurde tuleb võtta marjaseid ja mahlaseid punaseid veine.(Ibid) 2.2.3 Pehmed pestud pinnaga juustud (näiteks Langres, Munster, Livarot) Mõned nimetavad neid ekstreemjuustudeks, sest need lõhnavad läbitungivalt. Just need juustud on asjatundjate erilised lemmikud. Kes juustusõpradest poleks kogenud reisilt naastes kaasreisijate piidlevaid pilke, kuna käsipagasist eralduv higise kuivanud soki hais jätab mulje
· Valgus- ja varjuleht Valgusleht: paksem kui varjuleht; seal on rohkem kloroplaste Varjulehed: klorofüllisisaldus on suurem kui valguslehtedel · Lehtede varisemine Lehe eluiga on tavaliselt 1...1,5 aastat, igihaljastel taimedel 1...10 aastat. Väliselt annab lehe vananemisest märku värvuse muutus -- klorofüll laguneb ja domineerima hakkavad teist värvi pigmendid, antotsüaanid ja karotinoidid (värvained, mis annavad vastavalt sinakaid-punakaid ja kollakaid-oranzikaid toone). Enne lehtede langemist liigub osa orgaanilisi aineid lehtedest varde (tüvesse ja okstesse). Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee auramise eest suvel või külma eest talvel, koos lehtedega vabaneb taim ka eritatavatest ainetest. Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis
Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime leida oranzikaid punktikesi: roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama meie söögivilja. Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas. Ka on sel võõramaalasel õied välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Ka on
annaabi.ee 
