metallaasa, teisel ja kõige tavalisemal oli tera peasse ulatuv alus kinnitatud varre külge ning kolmandal oli alusesse tehtud õõnsus, millesse suruti vars sisse. Naginata sai tuntuks ülima mitmekülgsuse tõttu võitluses ja samuti ka tänu paljudele individuaalkoolidele, mis olid spetsialiseerunud odade võitlusstiilidele. Kolmas rühm odaotsi oli hämmastavalt erineva kujuga. Paljud neist olid hargneva teraga või oradega, mida kasutati ka vastase tagantpoolt ründamiseks. Näiteks oli ka sirbi taolisi terasid, mida kasutati vaenlase võitlusvõime halvamiseks. Oli ka terasid, mis olid kõverate harkidega ja teravate pootshaakidega, mida kasutati müüril ronimiseks ja ka vaenlase turvise lõhkumiseks. Oli palju senseisid, kes olid võitluses spetsialiseerunud odade kasutamisele. Oda kogus oma kuulsust ja paljud koolid lülitusid ümber odadele. Erinevad koolid ja õpetajad õpetasid oda
Peagi kadusid metallplaadid kätelt ja 648.a. e. Kristuse sündi (33. mängudel) võeti kavasse ka pankration, mis sisaldas nii poksi kui ka maadluse võtteid. Vana-Kreekast levis rusikavõitlus Rooma, kus arenes rusikavõitlus, mida nimetati pugilatus ´eks. Siit ka nimetus – pugilistid e. rusikavõitlejad. Pugilistide matšid olid vigastusterohked, eriti gladiaatorite turniiride ajal, kui rusikaid tugevdati teravate oradega varustatud “nukkidega” e. cestus´tega. Siit ka nimetus – kasteet, mis on mõeldud tugeva ja ohtliku löögi sooritamiseks. Rahvale sellised vaatemängud, mida Rooma patriitsid korraldasid oma orjade vahel, meeldisid väga. Võitlus kestis niikaua, kuni üks vastastest oli pikali maas. Maaslamajat võis lüüa! Võit saavutati, kui vastane oli uimaselt maas või tõstis alistumise märgiks käe üles.
annaabi.ee 
