usundiga, sealt tulenevad tavad ja kombestik. Arvata on, et vanemlik hool aitas seda olemasolevat teadmist põlvest põlve edasi kanda. Lisaks vanemlikule õpetusele olid tollastes kogukondades omad targad, teadjad kelle ülessanne oli olla välise maailmaga dialoogis enamgi kui tava hõimuliikmel. Sellist tarka võikski nimetada õpetajaks kuigi praeguse malli järgi oli ta mitu professiooni ühes. Loodusteadlane, vaimulik, arst, kohtumõistja kellel pidid olema väga head oraatorlikud võimed. Lisaks sellele, et õpetada väljavalituid ja tervikuna kogu hõimu, pidi selle aegne tark ka ise pidevalt teadmist sünteesima. Seega tark pidi olema tõepoolest tark. Muidugi vastutuse koorem oli sellel õpetajal suur ja ega kaashõimlastel ei olnudki vahest uskuda kedagi muud kui teda, sest teadmatuse ja paratamatuse painava olemusega ei ole inimesed kunagi hästi hakkama saanud. Seega võib õelda, et tark või õpetaja pidi olema hea jutuvestja ja ilmekas oma
Nad hindasid kõrgelt elava sõna ilu, väljenduse täpsust, stiili lihvitust ning esineja meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks koostisosaks retoorikat. See tagas edu rahvakoosolekul, senatis ja kohtus. Iga roomlane, kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi kõnekunsti tundma. (Aava 2003: 21) Poliitiline struktuur Vana-Rooma nõudis arendada praktilist ilukõne peamiselt oma poliitilist vormi. Oraatorlikud oskused on mänginud olulist rolli ideid edasiminekus senati arutelu ajal. (Udalõh 2010: 73-74) Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed
annaabi.ee 
