-Kultuurkapitali loomisel küllaltki edukaks. 1920. aastate poliitiline demokraatia võimaldas kirjanikele praktiliselt täielikku loominguvabadust, mida 1934. aastast autoritaarsemaks muutunud reziim küll tuntavalt piiras. Nii ongi varasem iseseisvusaegne kirjandus liikuvam, otsingulisem, maailmale avatum kui 1930. aastate traditsioonilisem ja rahvuskesksem looming. Siiski leidub kogu Eesti Vabariigi aegses kirjanduses vaimset ärksust, loomingulist sõltumatust ja opositsioonivaimu. Küpsete tulemusteni jõudsid luule ja proosa, esinduslikke teoseid leidub kõigis kirjandusliikides ja zanrides. Kirjanduse seisak ning allakäik 1940. aastate okupatsioonides ja sõjaolukorras oli järsk ja paratamatu. 1920. aastate esimesel poolel paistis oluliselt välja vooluline mitmekesisus, kus kõrvuti esinesid klassikalised traditsioonid ja modernistlikud eksperimendid. Kirjanduses hakkas taanduma uusromantiline elutunnetus, kuid selle viljelejaid oli veel alles. Friedebert
areneda. Ainukese parteina oli kommunistlik partei (a. 1918-1944) ja kommunistide tegevus (a.1930-1944) keelatud, kuna nende tegevuses nähti ohtu Soome iseseisvusele. Samal ajal olid Eestis alates 1934.a. riigipöördest keelatud kõik parteid (al.1935) välja arvatud Isamaaliit, mis oli riiklikult heaks kiidetud ja allus võimule. Samuti valitses ajakirjanduses tsensuur, kuid opositsiooni ei suudetud täielikult allutada. Tartust, ülikoolilinnast sai opositsioonivaimu keskus J.Tõnissoni eestvedamisel. Kuid opositsioon ei olnud radikaalne, vaid nõudis demokraatliku korra taaskehtestamist ja erakondade keelu tühistamist. Kartust riigi tuleviku pärast, kui see jätkab autoritaarsel viisil, iseloomustab hästi 1936.a nelja endise riigivanema (sealhulgas J.Tõnissoni ja endise K.Pätsi Soome pagulaspõlve kaaslse J.Teemanti) avaldus peaministrile. Seal nad rõhutavad, et Isamaaliit ,,on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks ilma elava sidemeta rahvaga
annaabi.ee 
