õõnestasid usaldust selle organi vastu. Valitsus avaldas nõukogule survet esitada moonutatud tulemused. Nõukogu esimees põgenes Haitilt ja kaks liiget astusid lõpuks tagasi. Haiti võimud ei reageerinud rahvusvahelistele nõudmistele valimistulemusi korrigeerida. 28. augustil 2000 kutsuti kokku uus parlament, sealhulgas 10 senaatorit, kelle puhul valimisprotseduuri vaidlustati. Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks Convergence Démocratique (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president 27 Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile määratud presidendi- ja Senati-valimiste boikoteerimisest.
ka poliitilisse võitlusse. Selgesti ilmnes ajalehtede toetuse olulisus linnavolikogude ja Vene duuma valimiste aegu. Laiema tegevusvabaduse said poliitilised parteid seoses riikliku iseseisvumisega. Sellega langes ühte põhiseadusega garanteeritud sõnavabaduse nautimine. Suured parteilehed nagu Postimees (Rahvaerakond), Vaba Maa (Tööerakond), Rahva Sõna (sotsialistid), Kaja (Põllumeestekogud) hakkasid kaasa rääkima riigi poliitikaelus. Esindades valitsuse- ja opositsiooniparteisid, seostusid ajalehed esmakordselt riigivõimuga. Ajakirjandus ja riigivõim olid omavahel lähedalt seotud ka isikute kaudu: paljud poliitikud (nt Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Otto Strandmann, Ants Piip) olid varem olnud ajakirjanikud või tegutsesid ajakirjanduses ja poliitikas samaaegselt. Ajakirjanduse eest suletud valdkondi 1920. aastatel praktiliselt ei olnud, tõkestatud oli vaid riigikorrale otseselt ohtlik propaganda. Ajakirjanduses nähti nii
annaabi.ee 
