Sarnased lepingud suruti peale ka Lätile ja Leedule. Oktoobri keskel marssis 25 000 punaväelast Eestisse. Väljaspool baasidelepingut lubati Eesti siseasjadesse mitte sekkuda, ent 1940 aasta juunis ületas piiri 80 000 punaväelast ning algas Nõukogude okupatsioon. I Nõukogude okupatsioon 1940-1941 NSVL esindajaks saadeti tallinna Andreid Zdanov, kes organiseeris siin nõukogumeelseid meeleavaldusi, nõudes valitsuse asendamist. See tipnes juunipöördega, kus moodustati uus valitsus opositsioonilistest haritlastest ning peaministriks sai Johannes Vares-Barbarus. Algas puhastus riigiaparaadis, mis puudutas kõrgemaid ametnikke, ministreid, sõjaväe- ja julgeolekuorganite juhtkonda. Võtmepositsioonid läksid järk-järgult kommunistide kätte. Varsti kuulutati ainsaks lubatud organisatsiooniks EKP. Juuli alguses kuulutati välja valimised, kusjuures seati üles ainult Moskvas kinnitatud kandidaate ning ei põlatud ka tulemuste võltsimist. Niiviisi moodustatud
"Edasil" võttis kaua aega sõdimist, et tagasi saada neljapäevane leht. Maakonnalehena ilmus 6 korda nädalas, alles 1966 õnnestus see üks number tagasi saada. Põhimõtted kujundasid tõepoolest süsteemi, see polnud mingi lihtne asi. 1.3 Hierarhiline süsteem Keskel kohal olid ainupartei (Kompartei) väljaanded, seda toetasid teiste organisatsioonide väljaanded, kes allusid sellele samale, kommunistlikule parteile. Eraväljaannetest ja opositsioonilistest väljaannetest ei saanud olla juttugi. Kui pressi puhul monopoolsus ei paistnud nii palju veel välja, siis eriti selgelt paistis see välja raadios ja teles, kus oli üks riiklik raadio ja tele paljude kanalite ja jaamadega, aga kõik oli üks ja seesama. Enne kui natuke lähemalt seda süsteemi vaatame, tuleb kõnelda süsteemi metodoloogilisest alusest (kui see jutt seni oli organisatsioonilistest aludest, siis metodoloogiast ei pääse mööda)
annaabi.ee 
