vaigistada nagu Indrek enda omi projektidega. Teise grupi moodustavad Mari, Isabella ja Professor. Seda gruppi hoiab koos Mari. Professor on Mari suhtes toetav ja kaitsev. Mari saab Professoriga hästi läbi. Kui analüüsida etendust kui tervikut, siis võiks Mari ja Indrek ka siiski ühe grupi moodustada. Kui aga vaadata pilte eraldi, siis läheksid nad enamasti justnimelt vastasleeridesse, nad on täiesti opositsioonilises suhtes üksteisega. Ükskõik, mida Mari ka ei ütleks ja välja ei pakuks, ikka on Indrek sellele vastu. Üsna seitsmenda pildi lõpus on koht, kus muidu nii vagura ja pigem emotsioonitu Mari näol on naeratus. Siis aga astub sisse Indrek ja ütleb jällegi midagi toorest. Mari pöörab talle selja, ta lõug vajub mitu kraadi allapoole ja näole tuleb pisut kurb ja pettunud ilme. Päris Kadri Oviir
kaitse eeskirjadest kinnipidamise eest, kuna Glavlit oli vaid Tallinnas ja väike osakond Tartus. (Pea)toimetajast kuni kaastöölisteni oli ette nähtud kas erialane või ajakirjanduslik kõrgem haridus. Nõukogude ajakirjanik Koolitamisest Ajakirjanikke hakati koolitama paarikümnes nõukogude ülikoolis, nende hulgas ka Tartus. Juhan Peegli eestvõttel alustati Tartus filoloogiateaduskonnas 1954, esialgu üsna tagasihoidlikult. Tartus kasvatati ajakirjanikke opositsioonilises meeleolus. Kõigepealt omas tähendust juba see, et ajakirjanikke koolitati eesti keele ja kirjanduse eriharuna. Keel kannab rahvuskultuuri ja keelel on omaette mälu. Ajakirjanikke õpetati küll näiliselt punaseiks, aga neid õpetati mõtlema oma peaga. Selle kohta ütlevad Juhan Peegli õpilased, et Peegel õpetas, kuidas olla inimene. Professionaalsus oli justkui kattevari. Oli selge, et enamus üliõpilasi pidid kuuluma komnoorte hulka ja oma karjääri
annaabi.ee 
