Sotsialismimaad olid kriisis, valitses seisak. Gorbatsov asus aga innukalt sotsialistliku ühiskonda täiendama ja parandama, seda reformides. Ta üritas majandusearengut kiirendada, kuid saavutas rahva poolt hoopis suuremat vastuseisu. Muutes sotsialismi inimlikumaks soovis Gorbatsov tagada kommunistliku reziimi püsimist. Selle asemel pidi ta enda pettumuseks ja üllatuseks tunnistama, et sotsialismimaade rahvastele poliitilisi vabadusi andes oli ta ulatanud abistava käe opositsioonilisele liikumisele. Liberaalsed uuendused lõid okupeeritud aladele ainult eeldusi sotsialismi alt vabanemiseks. Rahvas oli kiire ja nutikas olukorda enda kasuks ära kasutama, et seeläbi sotsialismist vabaneda. Gorbatsov ei saanud enam midagi peatada, tal tuli endale tunnistada, et sotsialism oli lõplikult hukule määratud.
18. detsembril 2010 Tuneesias alanud protestide laine levis ja sai tuntuks „Araabia kevade nime all“. 26.01.2011 toimusid Süürias esimesed opositsiooni meeleavaldused. Kodusõda Süürias kestab juba üle kahe aasta. President Bashar al-Assadi baathistlik režiim pole suutnud opositsiooni maha suruda ega ka opositsioon valitsevat režiimi kukutada. Hiljuti pingestus olukord veelgi – suure tõenäosusega valitseva režiimi või tema toetajate keemiarünnaku tagajärjel opositsioonilisele Damaskuse eeslinnale Ghoutale, kus täpsustatud andmetel sai surma 1429 inimest, sealhulgas 426 last. Süüria on oluline strateegiline sõlmpunkt, kus ristuvad mitme suurvõimu: USA, Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiina, aga ka regionaalsete jõudude: Saudi Araabia, Iraani, Iisraeli ja Türgi huvid. Saudi Araabia toetab Assadi režiimi kukutamist ja Süürias olevaid sunniite. Radikaalsed islamistid tahavad kindlasti suurenda oma mõju ning haarata riik täielikult oma kontrolli alla
annaabi.ee 
