esinemised ja skandaalid. Tarapita 1920- Rühmitus Adson, Teadvustas kultuuri ,,Tarapita I" 1922 ei olnud August kehva olukorda omavaheli Alle, ning võitles ne sõprus Barbarus, kirjanduse ja vaid Kivikas, kirjanike kohe eest opositsioo Kärner, ühiskonnas. Olid n praeguse Semper, seotud ühiskondli Suits, ekspressionistliku ku ja Aleksander vooluga. Nende vaimliku Tossa, uuendusi nim. barbarismi Tuglas ja ajaluuleks. Jätsid vastu Under. tahaplaanile tundeelamused, olid
kogu vennaskonnale näkku irvitab. Tol ajal oli kivisse kirjutatud mõttel samasugune privileeg nagu nüüd trükivabadusel. See oli arhitektuuri-vabaduse aeg. See vabadus läks väga kaugele. Vahel pakkus mõni portaal, fassaad, terve kirikki sümboolset pilti, mis kirikule oli täiesti võõras, jah, isegi vaenulik. Kolmeteistkümnendal sajandil kirjutas selliseid mässulisi lehekülgi Guillaume de Paris, viieteistkümnendal Nicolas Flamel. Saint-Jacques-de-la-Boucherie kirik oli üleni opositsioo-nivaimu täis. Mõtted võisid tol ajal vabad olla ainult sellisel kujul, nad võisid terveni avalduda ainult neis raamatuis, mida kutsuti ehitusteks. Mõnel teisel kujul, ütleme käsikirja näol, oleksid samad mõtted avalikul platsil timuka poolt ära põletatud, kui neid üldse oleks juletud 9 8 kirjatähes avaldada. Kiriku portaalil väljendatud mõtted oleksid võinud ise seda karistust pealt vaadata. Sellepärast tormasid nad ka kõikjal esile seda ainsat teed mööda. Siit on ka
annaabi.ee 
