Konsonant S 1. Kuidas häälik S tekib? Häälikut S nimetatakse tema erilise moodustusviisi tõttu sisihäälikuks ehk sibilandiks. Viimase oluline tunnus on, et keel ei suru end tugielundile(hambavallile või kõvale suulaele) ühtlaselt lähedale, vaid jätab hääldusõhu teele nõgusa, vaokujulise kanali. S on keelelabahäälik, moodustatakse külgi vastu hambavalli toetades. Keel paikneb õige pisut tagapool kui t hääldamisel, keeletipp hammastest tagasi tõmbunud. Keelelihased ei ole pinges, keelelaba kohal on parajalt avar vagu, mis laseb hääldusõhul kergesti väljuda. Eesti s-ile vajalikku avarat õhukanalit on võimatu saavutada keeleseljaga, kui keeletipp on vastu alumisi hambaid nagu vene ja saksa keeles tavaline. Tämbrilt on tüüpiline eesti s vähem terav kui vene, läti või rootsi oma, kuid mitte ka nii lai ja mahlakas, kui oleme harjunud kuulma soome keeles. 2. Vead hääliku S hääldamisel Kuna s kuulub keeletipuhäälikute kriitilisse rühma, ...
Vokaal Ü 1. Kuidas häälik Ü tekib? Ü on kõrge huulestatud eesvokaal. Keele ja lõua asend meenutab i moodustamist (kõnes kujuneb keele asend pisut tagapoolsemaks, häälikut õppides on aga kasuks, kui toome keele võimalikult ette). Huuled on torutatud nagu u hääldamisel, seejuures moodustub väiksem ja ümaram ava kui o hääldamisel, kuna lõug laskub minimaalselt. Ü moodustamist on suhteliselt lihtne omandada: keel, lõug ja huuled teevad rõhuhetkel üheaegse sööstu ette, pika üü korral jäävad sellesse asendisse toetuma. Keeletipp on vastu alumisi lõikehambaid, keeleselja esi- ja keskosa on tõusnud kõva suulae lähedale, keele ja kõva suulae vahel on kitsas väljapääs õhule, keeleküljed on vastu ülemisi purihambaid, huuled on ümardunud ette, hambakaarte vahe on väike, õhk ei lähe ninasse, häälekurrud on suletud ja vibreerivad. 2. Vead hääliku Ü hääldamisel Maksimaalne eesasend annab häälikutele toestatuse ja stabiilsuse pikal hääldamisel. K...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
