Operatsioonitoas tegelevad haigega anestesioloog, anestesist, kirurg ja operatsiooniõde. Haigega koos tuuakse operatsioonituppa ka kogu tema haiglasoleku informatsioon ning operatsioonisaali personal tagab tema turvalisuse enne operatsiooni alustamist ja operatsiooni ajal. Haige aidatakse operatsioonilauale ning kaetakse soojalt tekiga. Alustatakse anesteesia sissejuhatamisega ning anesteesia saabudes antakse patsiendile sobiv operatsiooniasend, et tagada hea ligipääs opereeritavale piirkonnale. Haiget võib opereerida järgnevates asendites: Seliliasend: See on tavaline asend, mida kasutatakse südame, rinna, kõhu ja jäseme- operatsioonide korral. Patsiendi pea alla asetatakse väike padi. Üks käsi asetatakse käetoele, teine käsi asetatakse kas kõhule või küljele ja kinnitatakse. Jälgitakse, et patsient ei puutuks kokku operatsioonilaua metallosadega, eriti kui kasutatakse diatermiat
Ehkki ta ei esitanud üldist taimede klassifitseerimise süsteemi, ühendas ta siiski mitmed liigid üksustesse, mida tänapäeval nimetatakse perekondadeks. Vanad kreeklased kasutasid omapärast lokaalanesteesiat – väljapõletamisele või väljalõikamisele kuuluvaid kehapiirkondi hõõruti marmoritolmust ja äädikast koosneva pastaga, mis pidi naha tundetuks muutma. Peale selle kasutati ka mehaanilist survet närvitüvedele, asetati jääd opereeritavale kehapiirkonnale, suruti kinni unearterid või lasti aadrit kuni teadvuse kadumiseni. Vana Rooma meditsiinist ja selle edasi arenemisest annab ülevaate väljapaistev arst ja teadlane Celsius. Tema kapitaalne töö meditsiinist ja kirurgiast sisaldab anatoomia elemente, põletiku klassikaliste tunnuste loetelu ning paljude operatsioonide (amputatsioon, põiekivide eemaldamine, nihestuste ja murdude ravi jt.) tehnilisi kirjeldusi. Täiesti uudne oli ettepanek kasutada veritseva
annaabi.ee 
