tunni põhimõte. Teises maailmasõjas kasutati haavatute transpordiks esmakorselt õhukeid. Tsiviilvaldkonna erakorraline meditsiin jäi aga vaatamata sõjakogemustele ajast maha. 1949 a näitas initsiatiivi dr K Easton. Nähes haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi nõrka organiseeritust, kutsus ta arste vabatahtlikult liiklusõnnetustele kohale minema. Algatust nähakse ühe peamise lähtepunktina Inglismaal loodud üleriiglisele kiirabisüsteemile. Dr Eastoni algatusest on tänaseks saanud operatiivteenistusi vabatahtlikult abistavate meedikute organisatsioon. 1957 loodi Saksamaal esimene arsti juhtimisel töötanud kiirabibrigaad. Plaan oli esialgselt viia sõjakogemused tsiviilmeditsiini ning opereerida haigeid sündmuskohal. Kontseptsioon kandepinda siiski ei leidnud. Küll aga võib alates 1950 aastate algusest näha tendentsi, kus haiglasisene ja haiglaeelne erakorraline meditsiin hakkavad üksteisest nähtavalt eralduma
Suhtlus on tõeline kiirabitöö edu võti. Siin peavad erinevad inimesed ja asutused ladusalt ja vastastikku arusaadavalt üksteisega suhtlema. Pärast hädaabi numbri valimist tuleb helistajal suhelda häirekeskusega. Dispetšer küsitleb helistajat, teeb sel viisil kindlaks olukorra sündmuskohal ja otsustab, millised ressursid on seal vajalikud ja sobivad. Häirekeskus edastab kogu asjakohase teabe kiirabile ja vajadusel teavitab ka politseid, päästeteenistust või muid operatiivteenistusi. Samuti annab häirekeskus helistajale esmased juhised selle kohta, kuidas helistaja peaks käituma ja kuidas ta kannatanut aidata saab. Väljasaadetud meeskonnale antakse kohalesõidu kestel jooksvat teavet kohapealse olukorra kohta ning kohalejõudmist jälgitakse. Sündmuskohal peab kiirabimeeskond patsientide ja juuresolijatega suhtlema, et olukorda õigesti hinnata, vajaduse korral kaosesse kord luua, õige diagnoos panna ja ravimeetmetega alustada. Pilt 6.1
annaabi.ee 
