lõppkäitumisel. Seda tasustades saavutatakse stabiilne reageering märguandele. Seejärel asutakse kinnitama õpitud reageeringutest vaid neid, mis hälbivad lõppkäitumise suunas. Saavutanud sel viisil stabiilse reageerimise, asutakse tööle järgmisel lähedusetapil, kuni lõpuks jõutakse soovitud käitumiseni. Koolis toimub õpetamine suuresti vormimise meetodil. Kinnitus – suvaline tagajärg, mis nimetatud tagajärje ja soorituse vahelise sõltuvuse olemasolul suurendab operantsete toimingute esinemissagedust. Tasustuse või kinnitusena toimib vaid see, mis on õpilasele meeldiv ja ihaldatav. Efektiseaduse kohaselt kalduvad reageeringud, millele järgneb tasustus, korduma ja need, millele järgneb karistus, sageduselt vähenema. Õpitu kinnistub kõige paremini, kui pärast õige käitumisviisi kujunemist tasustatakse õppuri käitumist teatud keskmise sagedusega, kuid juhuslikult muutuva intervalliga (mänguautomaat). Õpitu ülekantavus oleneb sellest,
et välja pääseda. Lõpuks on lahendus loomale nii selge, et ta pääseb puurist välja üheainsa liigutuse sooritamisega. B. F. Skinner (1904 1990) tegi katseid laboriloomadega, kelleks olid valdavalt rotid ja tuvid. Skinneri katseloomade "töökeskkonnaks" oli Skinneri kast, milles loomad või linnud pidid sooritama õiget reaktsiooni (näiteks vajutama õigele kangile), et saada toidupalakest. Instrumentaalsete (operantsete) reaktsioonide idee ja sõnastuse lihvimine pärineb Skinnerilt. Instrumentaalsed (ehk operantsed) reaktsioonid kujutavad endast ümbritseva keskkonna muutmist soovitud tulemuste saavutamiseks. Seega on operantse tingituse põhierinevuseks klassikalisest tingitusest see, et klassikalise tingituse korral tuleneb indiviidi käitumine välisest juba ilmnenud stiimulist, ent operantse tingituse korral ennetab indiviidi reaktsioon (vastus) oodatavat (ennustatavat) tuleviku stiimulit, seega tuleneb
annaabi.ee 
