Kolmas vaatus - kulminatsioon ja headuse võit. "Nõidküti" loomisel lähtub Weber saksa laulumängust, milles tavaliselt puudus muusikalis-dramaatiline areng ja muusika koosnes üksikuist iseseisvaist sidumata numbritest, mis vaheldusid kõnedialoogidega. Ka "Nõidkütis" katkestavad muusikat kõnedialoogid, kuid Weber ületas laulumängule omase muusika piiratuse, andes siin pideva muusikalis-dramaatilise arengu, kasutades laialt ulatuslikke ooperivorme (koorid, orkestriepisoodid, aariad ja ansamblid). Muusika ülesehituses tuleb rõhutada järgmisi momente: 1. tähtsal kohal on korduvad teemad. 2. Romantikuna pani Weber suurt rõhku romantilisele kohalikule koloriidile (tervet ooperit, alates avamängust läbib nn. "metsatoon"). 3. Suur osatähtsus on massistseenidel, millede muusikaline materjal on lähedane rahvamuusikale (talupoegade marss ja valss Iv. , naiskoor "Me mõrsjapärga punume" IIIv
värvikalt helkima lööb. Julmast türannist kättemaksuhimuliseks armukadetsejaks muutunud di Luna jääb ooperis tunduvalt vaesemaks. Ka hingepiinadest ahistatud Gutierrezi Leonorest on Cammarano kangelanna traditsioonilisem ning vaid Verdi poeetiline ja tunnetesügav muusika rikastab teda veenva lüürika ja dramatismiga. Ning eks mitmed romantiliselt ülepaisutatud episoodidki omandasid vaid tänu Verdile suurema tõsielulisuse. Draama materjalist inspireerituna käitles Verdi vanu ooperivorme uudse vabadusega. Sündisid kuulus IV vaatuse "Miserere" ning erinevaist hingeseisundeist kantud Manrico, Leonora ja Azucena tertsett ooperi finaalis. Mitmeid "Trubaduuri" numbreid hakkas rahvas 15 laulma otsekohe pärast esietendust (19. I 1853), Manrico cabaletta'st aga sai tuntud revolutsioonilaul. Olgugi et kallastest väljunud Tiber teatrilähedased tänavad üle ujutas, tungles
annaabi.ee 
