kui ta libretist Francesco Maria Piavele kirjutas: "See tragöödia kuulub inimkonna suurimata saavutuste hulka. Kui meie ei suuda sellest luua midagi sama suurt, siis püüame teha vähemalt midagi erilist." Aastaid hiljem rääkis Verdi ühele saksa ajakirjanikule, et Macbeth on tema ooperitest wagnerlikule muusikalisele draamale kõige lähemal. Ooperi esietendus toimus 14. märtsil 1847. aastal Firenzes Teatro della Pergolas. Vastuvõtt oli hea, ehkki ooperis on palju uudset, mis itaalia ooperipublikule ei pruukinuks meeldida. Muusikas on ohtralt kasutatud minoorseid helistikke, orkestrivärvid on valdavalt sünged ja halvaendelised, mis on tingitud ooperi temaatikast. Võimuahne abielupaar pürib vahendeid valimata läbi intriigide ja mõrvade võimule, kuid loodetud õnne see neile ei too. Võim võimu pärast on mõttetu ja toob peategelastele autu surma.
laulud), kuid tema pärusmaaks sai siiski ooper(ligi 30). Kahjuks ei olnud ooperid tema eluajal kuigi edukad. Tema eeskujudeks olid tol ajal populaarsed Prantsuse ooperiloojad C. Gounod, Leo Delibes, C. Saint-Saens, J.Massenet,kuid nende teosed olid lüürilisemad või siis koomilised. Bizet muusika kandis endas küll Prantsuse ooperi traditsioone, kuid oli mõjutatud ka Itaalia ja Saksa eeskujudest, eriti Verdist ja Wagnerist, olles seega jõulisem ja realistlikum, kui tollasele ooperipublikule vastuvõetav oli. Bizet jäi terve elu otsijaks, muutis tihti oma otsingusuundi ning oli võrdlemisi ebakindel natuur ja väga tundlik kriitika suhtes. Suurimaks saavutuseks Bizet loomingus on ,, Carmen",( algselt mõeldud ooperina,kuid võeti dialoogid välja, kirjutatud metsasopranile, liikumisega)mida on loetud kõigi aegade viie populaarseima ooperi hulka kuuluvaks. Vist küll maailma kõik ooperiteatrid on seda teost korduvalt lavastanud
Koor laulis kõlaühtselt ja viimistletud fraseerimisega, mis on akustikat ja koori suurust arvestades hea saavutus (koormeistrid Elmo Tiisvald ja Heli Jürgenson). Balletitrupi delikaatselt stiliseeritud liikumine haakus lavastuse atmosfääriga hästi (liikumisjuht Irina Härm). Solistid olid nähtud esietendusel peamiselt külalised. (Kokku oli etenduste seerias kolm koosseisu, viimasena astusid peaosades üles Pille Lill, Riina Airenne, Vello Jürna ja Aare Saal.) Eesti ooperipublikule hästi tuntud lauljanna Cynthia Makrise (USA/Soome) Aida oli jõuline ja kirglik ka oma meeleheiteja nõrkushetkedel. Marianna Tarassova (Peterburi Maria teater) Amnerisest säras külma kõrkust ja võimutunnet. Moskva Suure Teatri tenor Roman Muravitski (Radames) esines temperamentselt, hea keskendumise ja lavanärviga. Imponeeris külalissolistide täielik üleolek vokaalpartiist, siiski oleksin nende tõlgenduses soovinud kuulda veidi rohkem pehmust ja lüürilist liini
annaabi.ee 
