SAKSAMAA Ooper võitles 19. Sajandi alguses oma olemasolu nimel: liiga vähe oli oma rahvusest häid lauljaid ning repertuaari (lauluvara & kava). Ajapikku asi paranes, 19. Sajandi keskel jõudis Richard Wagner pärast põhjalikku ooperirepertuaariga tutvumist oma ooperiuuenduseni: ooper on muusikadraama, kus kõik kunstiliigid moodustavad terviku ning milles on loobutud üksteisele järgnevate numbrite esitamisest — muusika ja lavategevus peavad arenema katkematult. Wagner kirjutas oma ooperilibretod ise, võttes enamasti aluseks Skandinaavia ja Germaanile omaseid legende ning müüte. Saksamaal kirjutati ka koomilise oopereid. Teatritüüpe oli Saksamaal kaks: • Õukonnateater — finantseeris õukond. • Linnateater — asutamine oli seotud keskklassiga. Teatrihuvilised panid rahad kokku ja rajasid teatriseltsi või ühingu, kutsusid teatridirektori, kes omakorda koostas trupi. Finantseerimises hakkas osalema ka linn. Teatritrupid olid algul segatrupid, kus oli paar
“Ühiskondlikust lepingust”(1762) – projekt ideaalsest põhiseadusest, mis peab tagama riigile võimalikult suure vabaduse ja riigi kodanikule võimalikult suurema võrdõiguslikkuse “Pihtimused”(1781) “Üksildase uitaja mõtisklused”(1782) Voltaire (1694-1778) -ajaloolised teosed -ilukirjanduslikud teosed 54 näidendit ( tragöödiad, komöödiad, proosadraamad, ooperilibretod jne) – eeskujuks Shakespeare, peam klassitsistlikus stiilis; eksootiline element poeem “Henriaad”(1728) – valgustatud monarhi kuju poeem “Orleans’i neitsi”(1735) -filosoofilised jutustused: kõige loetavamad tema loomingust, ainus mõõdupuu valgustuslik mõistus, ülevaade ajastu filosoofilistest ideedest; põhiprobleem – maailmas valitsev kurjus. “Zadig”(1747) “Mikromegas”(1752) “Kohtlane”(1767)
/…/ Nad lubavad meil elust paar sammu eemale astuda – parajale kaugusele, et kunstniku ideest terviklikku ettekujutust saada.“ Sellest mõtteavaldusest on ilmne, et Dinesen vaatas elu ja kunsti ühe ja sama pilguga, nägi neid analoogidena. Kuid tema rõhutatult tehislikud lood ei püüa mitte elu jäljendada, vaid vastupidi, näidata, et elu on sama fiktsionaalne kui kunst. See, et tema teosed on ebarealistlikud ja konstrueeritud nagu ooperilibretod, loob lugeja ning teksti vahele sama tüüpi kunstilise distantsi, millest Dinesen rääkis seoses eluga. Tema lugude vorm on oluline osa nende sisust. Dinesen vastandab end põhimõtteliselt psühholoogilisele romaanile, mis oli tema kaasaja taani kirjanduses valdav. Nagu ütleb juba tsiteeritud vana kooli jutuvestja kardinal Salviati: „Nende uute raamatute ja romaanide tegelased /…/ on lugejale nii lähedal,
annaabi.ee 
