(kokku on neid 27), kuid tema ambitsioonid keskendusid ooperile. Aastatel 1786- 1787 tulid Viinis ja Prahas lavale kaks tema tähtsamat ooperit: ,,Figaro pulm" ning ,,Don Giovanni". Mozarti kuulsus oli neil aastail küll haripunktis, ent ametlik tunnustus jäi Viinis üsna napiks: 1787. aastal nimetati Mozart kesierlikuks kammermuusikuks (see tiitel kindlustas talle ka mõningase pideva sissetuleku), ent õukonna kapellmeistri ja ooperidirigendi ihaldusväärse koha oli Viinis endale kindlalt hõivanud Antonio Salieri. Suuri tellimusi ja edukaid trükiväljaandeid ei toonud kaasa ka Mozarti üsna laialdane tuntus Euroopas. Tema elu lõpuaastad olid majanduslikult ebakindlad, sest Mozart oli majandusasjades võrdlemisi ebamõistlik. 1791. aastal jõudis ta kirjutada veel mitu suurteost, millest olulisemad on üks tema armastatum ooper ,,Võluflööt" ning salapärase legendiga ümbritsetud Reekviem. W. A
esimesel kontserdil esitas ta Tsaikovski ,,Vana Prantsuse laulukese". Eugeni muusikalised õpingud katkesid, kui nad koos oma ema ja vanema vennaga Astrahanist Harabalisse läksid, mille tingisid nii maailmasõda kui ka mitmeid aastaid kestnud vanemate vahelised lahkhelid. Harabalis, olles karjapoiss, kuulas ta sageli külanoorte pillilugusid ja ringmängulaule. (Kõrvits 1964: 7, 12) Eugen kolis tagasi isa juurde, kellele tehti 1920. aastal ettepanek ,,Estonia" teatri poolt asuda ooperidirigendi kohale. Artur Kapp tuli tagasi Eestisse oma poja Eugeni ja tütre Elisabethiga. Peagi alustas Eugen Kapp õppetööd algkoolis ning aasta hiljem, 1922. aastal, Tallinna Konservatooriumi klaveriklassis. Tihti käis ta vaatamas oopereid, mida isa dirigeeris. Tema klaveriõpetajaks sai Peeter Rammul ning hiljem Theodor Lemba. (Kõrvits 1964: 12) Eugen Kapp jätkas haridusteed gümnaasiumis, kus teda tunti hea pianistina ning ta lõi kaasa peaaegu igal koolipeol. 1923
annaabi.ee 
