Keskajal ja varemgi oli Euroopa kaubanduse tähtsaim tuiksoon olnud Vahemeri, mille kaudu toimus kauplemine Lähis-Idaga. Vahemere kaudu oldi ühenduses ka Hispaania ja Portugaliga, kes maadeavastuste ja vallutuste käigus peamise osa ookeanikaubandusest olid koondanud enda kätte. Türklaste vallutused (Konstantinoopol 1453.a.) põhjustasid Vahemere-kaubanduse soikumise. Hispaania ja Portugali langus ning Inglismaa tõus viisid ookeanikaubanduse raskuspunkti Atlandi ranniku põhjaossa. Kaubavahetuses Ida ja Lääne vahel muutus Euroopas eriti tähtsaks Läänemeri, mis asetas soodsasse olukorda Põhja-Saksa linnad ning põhjustas seisaku varem õitsvate Lõuna-saksa linnade arengus. Viimastes säilus suures osas keskaegne elulaad, milles tähtsal kohal olid käsitöö ja poekaubandus. Seisaku tõttu ei tehtud suuremaid ehitustöid, mis oleksid tinginud keskaegsete majade lammutamise või linnamüüri lõhkumise
Bismarck ja 3 väikest sõda Olmützi alandus 1848-1849. aasta revolutsiooni ajal sai selgeks, et poliitilised jõud, kes pooldasid Saksamaa ühendamist, olid liiga nõrgad. Nurjunud oli ka püüe ühendada Saksamaa liitriigiks. Pärast revolutsioonis lüüasaamist ei maetud Saksa ühendamise mõtet maha, vaid rahva ühtsustunne kasvas veelgi. Preisi uuenemine 1850-1860-ndatel aastatel toimus Saksamaal suur industrialiseerimine ja suurenes osavõtt maailmakaubandusest. Ookeanikaubanduse sadamatest tõusid esile Bremen ja Hamburg. 1853. aastal taastati Preisi juhitud Saksa Tolliliit. Tolliliidu kaudu kasvas Preisi osakaal Saksamaal veelgi. Valitseja Friedrich Wilhelm IV, kes oli vaimuhaige, kõrvale määrati regendiks tema vend Wilhelm, kes pärast venna surma 1861. aastal sai kuningaks Wilhelm I nime all. Tema aja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel. Otto von Bismarcki poliitika
annaabi.ee 
