äkitselt. Ja pealegi: missugune küsimus! See üllatas neidki. Pealegi nägid nad nüüd oma silmaga, et Liivi peas kahjuks kõik tõesti enam korras ei olnud. Mina noogutasin pead. Mida muud võisingi teha? Ja vastasin: ,,Muidugi!" ,,Vaadake," jätkas Liiv, "nii see on. Kui ka mõned seda ikka veel ei taha uskuda. Nagu keegi sedagi ei taha uskuda, et mina kui Aleksander Teise poeg Poolamaa pärija ja kuningas olen. Kui palju kordi on mind poolakad Varssavi kutsunud! Kuidas mind Varssavi oodadakse! Ja kuidas mind seal vastu võetaks! Aga ma ei saa ega saa iialgi nii kaugele! Ikka puudub mul raha, ikka on mul tasku tühi! Oh see rahapuudus, see rahapuudus!" Ta ohkas ja jäi vait" Alles 1903. a. hakati uuesti trükkima tema luuletusi. 1904. a. ilmus ,,Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõtu. Palju aitas Juhan Liivi Noor-Eesti, kes kogus talle paremaks elamiseks raha ja avaldas tema luuletusi. See innustas Juhan Liivi uuesti kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 1
Sarnaseid küsimusi küsivad lapsed oma vanematelt, täiskasvanud inimene jätab sedalaadi küsimusi esitades endast kaasvestlejatele mulje kui naiivsest, lihtsameelsest inimesest. Sokratese dialektilises vestluskunstis ei olnud need küsimused aga sugugi nii lihtsad, kui nad esimesel pilgul võivad paista. Igapäevaelus saab sedalaadi küsimustele ka üsna mitmeti vastata, mistõttu polegi tõesti iseendast otsekohe selge, millist laadi vastust neile oodadakse. Näiteks võib võimaluse korral lihtsalt osutada mõnele kohalolevale asjale, mis omab omadust X, võib tuua mõne konkreetse näite X-i kohta, võib ütelda millisesse nähtuste klassi X kuulub, võib osutada kus X-i kasutatakse jms. Ükski sedalaadi vastus Sokratest ei rahuldanud, tema ootas oma küsimusele väga spetsiifilist vastust. Tavaliselt tõttasid kaasvestlejad Sokratese näiliselt naiivsetele küsimustele ilma pikema järelemõtlemiseta vastama ja vastama