positivism püüdis veelgi tugevdada seda väidet, andes väljakutse postivistlike teaduste meetodite valikule, mis peaks õigustatult kuuluma nende sisu alla, kriteeriumidele, mille järgi saab välja filtreerida, mis on erialased teadmised, mis sattusid nii-öelda kogemata. Empiriokriitikud järgisid anti-metafüüsilist Comte'i, Spenceri ja Milli positivismi vaatenurka, kohandades seda siiski väga oluliste muudatustega. Kui "esimene positivism", hinnates traditsioonilisi filosoofilisi ontoloogiaid, maailmaloomise sügavaid mõtteid, kui õnnetut viga, pakkudes üksnes igasuguse "metafüüsika" ära viskamist teduse teelt ja asendada see tähtsamate "positiivsete "teaduste saavutustega ("füüsika" laiemas mõttes), teise positivism aga üritas radikaalselt ja igaveseks vabastada igasuguste "metafüüsiliste haiguste" eest. Selleks, oli nende arvates vaja leida metfüüsiliste vigade kolle, olles reaalses kognitiivses protsessis, ja siis
Metafüüsika ümberkäänamisega, mille viis täide juba Karl Marx, on filosoofia oma lõppu välja jõudnud. Niivõrd kui filosoofilist mõtlemist veel katsetatakse, jõuab see veel ainult epigonaalsetesse renessassidesse ja nende teisenditesse. Lõpp täieliku lõpetusena on koondumine äärmistesse võimalikkustesse. Mida filosoofia oma ajaloo käigus paiguti ja ja ka siis ainult puudulikult on taotlenud kujutada oleva kunatise regioonide (loodus, ajalugu, õigus, kunst)ontoloogiaid , selle võtavad teadused nüüd oma ülesandena. Filosoofia lõpp tähendab õhtumaises= euroopalikus mõtlemises aluse saanud maailmatsivilisatsiooni algust. Kogu filosoofia mõtlemine, mis sõnaselgelt või mitte sõnaselgelt järgib kutset asja enda juurde, on oma teekonnal koos oma meetoditega juba valendiku vabadusse sisse lastud. Ometi ei tea filosoofia midagi. Filosoofia kõneleb üll mõistuse valgusest, aga ei pane tähele olemise valendikku
annaabi.ee 
