Sisukokkuvõte: Uruki lonnas valitses kuningas Gilgames, kes oli kõigist vägevaim valitseja. Ta põlvnes jumalate soost. Oma emalt, jumalannalt, oli ta kaasa saanud tohutu jõu, kauni välimuse ja ägeda loomuse. Pea uljalt püsti nagu tarval, kõndis Gilgames Uruki linna müüril ja vaatas oma valdusi. Uhke oli Uruki müür, rohkem kui viie mehe kõrgune. Gilgames ehitas selle müüri oma rahva kaitseks. Hommikust õhtuni vormisid meistrid savist telliseid, kandsid neid vitstest punutud korvidega ehitusele kokku ja ladusid seina. Gilgames ei andnud päeval ega öösel kellelegi rahu. Uruk pidi olema kõige vägevam linnade seas ja Gilgames kõige kuulsam kuningas. Inimesed töötasid päevast-päeva. Viimasel ajal oli rahvas nurisema hakanud. Linnamüüri ehitamine ei näinud otsa lõppevadki. Oleks Gilgames ainult tööga mehi vaevanud! Vaevalt jäi kuninga pilk pidama mõnel kaunil neiul, kui Gilgames kaunitari jalamaid enda juurde käskis tuua. Lõppuks...
jälgis kauneid külaneide, lõpuks kupatas Leemet karu koju, karu jaoks oli Salme kui mullune mesi, mis oli hea, aga polnud värske enam 16. - ka Leemet polnud eriti mõmmist parem ja käis külatüdrukuid metsaservas piilumas, sest Hiiel neile midagi vastu panna polnud, külatüdrukud olid lihtsalt ilusamad, talle meeldis neid jälgida, kui nad järve ääres ujumas käisid - ema kujutas vaimusilmas ette poja abielu ja kooselu Hiiega, tahtis lausa nende onnile laiendust ehitada ja sinna kolida, et vana osa noorpaarile jääks, kuid ema ei kiirustanud Leemetit tagant, Leemeti õnneks poleks Tambet oma tütart iialgi talle naiseks lubanud, kestis endine vimm - Leemet ootas Ülgase surma, kes oli puhta hulluks läinud ja kõikjal haldjaid nägi, nende perest möödudes hüüdis neile aina needuseid, ka Meeme oli veel elus, kuid nägi väga kasimatu välja ja jõi endiselt veini, samuti olid veel metsas alles Pirre ja Rääk, kes aga ei
annaabi.ee 
