saavutada, jääb kasutamata. Uus suurem omavalitsus vajab hoopis teistsuguseid valitsemis- 4 ja juhtimispraktikaid kui endine, seetõttu on kõige tähtsam ülesanne uue omavalitsuse sisestruktuuri teadlik kujundamine. Kolmas ühinemiste eesmärk on institutsionaalsed muutused omavalitsussüsteemis laiemalt ehk muutused valitsemistasandites ja nende suhetes. Ühinenud omavalitsus võib saada teise omavalitsustasandi rolli nagu Taanis või Lätis, kus tegelikult teine tasand kaotati ja uued suuremad omavalitsusüksused asusid ka selle rolli täitma. Omavalitsuste arvu vähenemine ja nende võimekuse kasv peaks looma aluse uuteks võimutasakaaludeks tasandite vahel, mis omakorda suurendaks nii omavalitsuste läbirääkimispositsioone nende huvide kaitsmisel suhetes keskvalitsusega kui ka osalemist rahvusvaheliste toimijatega makroregionaalsetes koostöövõrgustikes (Baldersheim 2002; Papadopoulus 2007)
Harta printsiibid täiendavad Eesti põhiseaduses sätestatut ning lähevad samal ajal omavalitsuse õiguste tagamisel märksa kaugemale kui Eesti seadused ja senine praktika. Kohaliku omavalitsuse korraldus Institutsionaalselt struktuurilt on Eesti omavalitsussüsteem ühetasandiline, st elanike valitav esinduskogu regionaalsel valitsemistasandil puudub. Enne 1993. aastat oli Eestis kahetasandiline omavalitsussüsteem, mille esmatasandi moodustasid vallad, alevid ja linnad ning teise omavalitsustasandi (valitud esinduskogudega) 15 maakonda ja 6 vabariiklikku linna. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse vastuvõtmisega 1993. aastal otsustati lõpuks ühetasandilise omavalitsussüsteemi kasuks ning maavalitsused said edaspidi riigi ametiasutuse staatuse. Seisuga 1. jaanuar 2006 oli Eestis 227 kohaliku omavalitsuse üksust 33 linna ja 194 valda, sealhulgas 14 vallasisest linna. Eesti kohaliku omavalitsuse sisemine struktuur sarnaneb põhijoontes selle vastetega lääneriikides
annaabi.ee 
