1980. aastate lõpus algas kohaliku omavalitsuse taasloomine. Ülemnõukogu võttis 1989. aasta 8. augustil vastu otsuse haldusreformi läbiviimisest. Lähtudes seadusest ,,Eesti NSV isemajandamise alused" ja vajadusest tagada üleminek kehtivalt haldussüsteemilt omavalitsuslikule haldussüsteemile, nähti selle otsusega ette viia vabariigis aastatel 19901994 läbi haldusreform, mis pidi hõlmama: 1) rahvavõimu vabariigisisese detsentraliseerimise omavalitsuslikele juhtimistasanditele ning riikliku ja omavalitsusliku juhtimise kindlapiirilise eristamise; 2) territoriaalse haldusstruktuuri reorganiseerimise. Kohaliku omavalitsuse aspektist tuleb tõdeda hämmastavat sarnasust Eesti Vabariigi loomise ja 70 aastat hiljem alanud taasiseseisvumisevahel
vabaraiigi piirides olevad mõisad ja maad, ühes kõigi nende päraltolemiste ja kõlbulise põllumajanduselise invetaariga, olgu viimane mõisa omaniku, pidaja ehk rentniku päralt." Maaseaduse alusel tuli võõrandada ja arvata riigi maafondi enamik aadlimõisaid koos elusa ja eluta inventariga, kaasa arvatud ka tööstusettevõtted. Võõrandatud maa nähti ette jaotada talupoegadele väikemajapidamistne apõlisteks kasutamieks, hariduslikele, omavalitsuslikele, ühistegelikele, kaubanduslikele ja tööstuslikele asutustele pikaajalisekt kasutamiseks. Mõisate metsad jagamisele ei kuulunud, need läksid riigi omandiks, samuti maavarad. Maareoformi teostamine. Maaseaduse alusel võõrandatai ja arvati riigi maafondi 96,6% suurmaaomandist. Seega moodustas kogu maafond 54,2% Eesti territooriumist. Põhilise osa võõrandatud maast moodustasid aadlimüisad 82,5%, endised riigimõisad
Ülejäänud avalik-õiguslike isikute puhul on pilt nähtavasti kirju, sest avalik- õiguslikud isikud on enda iseloomult ja funktsioonilt täiesti erinevad ja loodud erinevateks eesmärkideks. Küllalt sageli öeldakse, et KOV on põhiõiguste kandjana täpselt samasugune nagu riik ja tal on üksnes kohtumenetluslikud põhiõigused. Sellise lähenemise pooldajad väidavad, et KOV saab ennast riigi vastu kaitsta, tuginedes PS 14. ptk sätestatud omavalitsuslikele garantiidele. Sellistele garantiidele tuginemine ei pruugi aga anda tõhusat kaitset riigi vastu ja need kaitse põhjenduste otsimised võivad osutuda võrdlemisi keerukateks. Siiski oleks mõistlik lugeda KOV-sed suhetes riigiga vähemalt kahe põhiõiguse kandjateks - need on PS §32 sätestatud omandi põhiõigus ja § 25 õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Peale KOV-te on olemas veel riigi poolt seaduse alusel asutatud avalik-õiguslikud
annaabi.ee 
