Mittetulunduslikeks asutusteks on tavaliselt sellised ettevõtted, mis on kohalike omavalitsuste volikogude poolt loodud ja nende omandis olevad ning nende vaba tahet täitvad asutused – haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalasutused, kultuuri-, spordi- ja puhkeasutused; jäätmekäitluse, vee- ja kanalisatsiooni ning teede ja tänavate hooldamisega tegelevad asutused ja ka muud asutused, mis on mõeldud linnade ja valdade omavajaduste rahuldamiseks (ühistransport, energiaettevõtted jt). Seepärast ongi nende asutuste definitsioonis (mittetulunduslik) välistatud majandusliku kasumi saamine. Tulunduslikud ettevõtted teenivad osutatavate teenuste pealt kasumit, mis omanike vahel ka jagatakse. Sellest tulenevalt on kohalike omavalitse asutuste ja kasumile suunatud tulundusettevõtete vahel põhimõtteline erinevus – esimene on orienteeritud kodanikele odavaima teenuse osutamisele, teine püüab
ühe künnihobuse eest ühe kirve. Tõsi, eelmisel aastatuhandel algas Eestis tõsisem raua tootmine. Näiteks Peipsi ääres Raatveres ehitati kaks rauasulatusahju. 13.sajandil sai raua tootmine üheks Saaremaa jõukuse allikaks.(Luup, Nr.8(91) 19.04.1999.) Tänapäeva metsasus on umbes samal tasandil s.o. ca 50% piirimail, mis oli L.Laasimeri (1965) hinnangul 13. sajandil. Kuna rahvaarv oli praegusest mitu korda väiksem, siis toimus metsakasutus tol ajal enamasti n.n. omavajaduste järgi ning suurt lööki loodusele ei tehtud ja mets taastus ise. Saksa- Taani valitsemise ajal talupoegade raietele maahärrade valdustesse kuulutatud metsades olulisi takistusi ei tehtud. Olukord muutus mõneti Rootsi valitsemise ajal, kui metsatööstus tegi oma esimesi samme ja algas metsamaterjali eksport sadamate kaudu ning tekkis mure metsavarude pärast. Nii 17. kui 18. sajandil tehti
annaabi.ee 
