muuteparadigma. Eesti substantiivide muuteparadigmade aluseks on neliteist käänet ja kaks arvu (ainsus, mitmus). Verbide muuteparadigmad koosnevad (keele omadustest sõltuvalt) tegumoe, tempuse, mooduse, aspekti ja isiku vormidest. Nii substantiividel kui ka verbidel on eriti rikkalikuma morfoloogiaga keeltes ka muuteparadigma piiril või sellest väljaspool olevaid afiksit sisaldavaid vorme. Sellised on näiteks soome keele substantiivide possessiivsufiksid ehk omastusliited nagu -ni, -si, -Vn. Analoogilised on kliitikud. Muuteparadigma sõnavormid kuuluvad oma struktuuriliste ülesannete tõttu eriti tihedasti kokku. Sõnad, millel on ühesugused muuteparadigmad, liituvad sarnasuse alusel üksteisega ja moodustavad paljuliikmelisi muuttüüpe. Sellised paljudes sõnades korduvad tunnuste/lõppude kogumid ja tüve morfofonoloogilised variatsioonid põhjustavad muuteparadigmade sisemise tiheduse ehk kohesiooni.
väljendada ka ebakindlat, võimalikku või soovitavat tegevust. mitmes soome-ugri keeles on verbi pööramise kaudu võimalik väljendada tegevusobjekti (sihitise) määramatust või määratust, vahel ka objekti arvu ja isikut. Isikut ehk persooni saab väljendada nii noomenite kui ka verbiga seonduvate morfoloogiliste allkategooriatega, lisaks sellele, et kõigis keelis on selle tarvis olemas isikuid tähistav asesõna- ehk pronoomenisüteem. Käänamise poolel mrgivad isikut omastusliited ehk possessiivsufiksid, pööramise poolel pöördelõpud. Verbide muutumiskategooriate hulka loetakse üldiselt ka nende infiniitsed või käändelised ehk nominaalvormid. Nimetus infiniitve osutab sellele, et vormid on enamasti määratletud nende muutmiskategooriate suhtes, mis muidu on verbidele iseloomulikud. Nimetus nominaalne rõhutab seda, et vormidel on noomenitele tüüpilisi omadusi. Traditsioonilises grammatikas jagatakse nominaalvormid süntaktilise käitumise alusel
annaabi.ee 
