Kiviräha teosest "Mees, kes teadis ussisõnu" tuntuks saanud Leemeteid, kes hingega oma kultuuri säilitamise eest võitlevad, seni eksisteerib ka riik ise. Filosoofias tuntakse sallimatu sallimise paradoksi: kas tuleb sallida ühiskonda, mis on sallivuse suhtes sallimatu? Lugedes veebis artikleid Eesti riigist ja tolerantsusest, torkab silma palju kommentaare, mille autorid näivad tihtipeale üsna vaenulikult meelestatud olevat ning kes laimavad avalikult muulasi ning homoseksuaale. Omasooihaldajad ja mitteestlased ei saagi sellist ühiskonda tolereerida ning end ebatolerantses riigis turvaliselt tunda. Siinkohal tekib tegelikult nõiaring, sest nii palju kui on rahvast, leidub ka erinevaid seisukohti homode ning muulaste suhtes. Inimõiguses ei ole iial olnud punkti, mis sunniks inimesi ühtmoodi mõtlema ning tegutsema, kuid sallimist võiks võtta kui nõuet respekteerida teist inimest, olenemata, kas meile tema seisukohad vastuvõetavad on
Eesti riigis on sotsiaalseid probleeme palju. Esile tuleks tuua näiteks vanurid. Vanuritele ei maksta nende jaoks vastavat pensioni meie riigis. Kuna riigil ei ole raha, siis ei saagi paremaid pensione loota. Eestis on pragu raske majanduslik seis, millest oleks kõigepealt vaja välja tulla. Peale seda saab alles mõtlema hakata juba muude probleemide lahendamist. Kuid majandusliku seisu parandamiseks peab tooma ohvreid mujalt. Probleemiks on ka omasooihaldajad. Igal inimesel on ju võimalik valida mida ta teha tahab, kellega olla ja kuidas seda kõike teha. Paljudele see asi lihtsalt ei meeldi ja hakatakse häält tõstma. Kuigi kõigepealt tuleks küsida kuhu see viib? Mida saab muuta üks inimene terve rahvamassi vastu. Inimest kes on selles osas oma otsuse teinud ei saa tavaliselt enam muuta. Neid keda saaks muuta need tahavad seda natukenegi ka ise. Sellest on muidugi palju abi . Ka üldine rahapuudus on suureks probleemiks
annaabi.ee 
