allutama kogu vaimusfääri kontrollile. Sõja ajal ning selle järgnenud aastatel anti eelkõige tagasilöök kõrgkultuurile. Vaatamata sellele jäi rahva kultuuriline aktiivsus püsima ning peegeldus eelkõige isetegevusharrastustes. Näiteks tegutsesid pilli-, rahvatantsu- ja näitemänguringid ning laulukoorid. See näitas, et oli vaid aja küsimus, mil rahvas jälle ennast kogub ja maksma paneb suureneva sekkumise kaudu kultuuri ja valitsuse omapoolsesse mõjutamisse. Taastus Gustav ernesaksa juhtimisel laulupidude traditsioon ja suursündmuseks kujunes üldlaulupidu, millest sai oluline rahvuslik massiüritus. Kultuurielust osavõtmise suurenemisele aitas kaasa linnastumine ja uue põlvkonna haritlaste pealetulek. Peagi sai käia teatris, kinos ja näitustel, kuulata raadiot ja vaadata saateid, mis soodustas oluliselt silmaringi laienemist. Nõukogude võim likvideeris iseseisvusaegse haridussüsteemi. Põhjalikult
Saadikutena lähetati alati kaks isikut. Üks oli tähtis isik õukonnast ja teine oli õpetatud mulla. Kaasas oli kaks kirja. Esimene oli adresseeritud valitsejale, keda külastati. Kiri algas alati tsitaadiga koraanist, siis loetleti üle mõlema valitseja tiitlid. Sellele järgnes saadikuid kiitev lõik. Lõpus toodi ära saadikute volitused. Teine kiri oli määratud esimesele saadikule, kus olid instruktsioonid tegutsemise kohta. Kuidas tervitada, kellele kingitusi jagada. Omapoolsesse lepingu projekti ta muudatusi ei tohtinud teha. Kui võõrustaja riik lepinguga rahul ei olnud, võis läbirääkimisi jätkata, kuid otsustamiseks oli vaja saada uued instruktsioonid. Kui leping sai allkirjastatud, pidi saadik nõudma, et valitseja, tema pojad ja õukondlased annaksid vande, mis kohustab lepingut täitma. Keeruliseks toiminguks oli kinkide jagamine. Osa kinke jagati saabumisel. Teine osa jagati peale läbirääkimiste edukat lõppemist
annaabi.ee 
