See kattub Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 28 lõike 1 sätestatuga, mille kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Sotsialaministeeriumi ülesandeks on tagada kõigile võrdsed võimalused inimväärseks eluks seda ka tervishoiuteenuste ja ravimite kättesaadavuse kohalt. Paratamatult nõuab tervishoid aga alati rohkem ressursse, kui selleks on võimalik eraldada. Tervishoidu rahastatakse Eestis läbi keskvalitsuse, kohalike omavalitsuste ja ravikindlustuse eelarve ning inimeste omaosalusel. Põhiosa moodustab ravikindlustuse eelarve ( umbes 70% kogukuludest) ja inimeste omaosalus ( umbes 21% kogukuludest). Ravikindlustust kogutakse läbi sotsialamaksu, mille osaks on 13% ja peamiselt tasuvad seda tööandjad töötajate palgafondilt. Eesti Vabariigi 2013. aasta riigieelarve prognoositud tulu oli 7,5 miljardit eurot, kulude mahuks oli aga 7,7 miljardit eurot. Avaliku sektori kogukuludest moodustab 12,3% tervisehoid. Ehk riigieelarvest eraldati 2013
kättesaadavuse tagamisel ning 2) tagada isikule sissetuleku säilimine, kui tal ei ole võimalik sissetulekut saada seoses ajutise töövõimetusega (haigus, vigastus, sünnitus jne). Lisaks sellele kuulub teatud ulatuses ravikindlustusesüsteemi ka tervise edendamisega seotud ülesannete täitmine.2 Ravikindlustuse peamiseks iseloomulikuks jooneks on asjaolu, et see põhineb isikute solidaarsusel ja kindlustatud isikute piiratud omaosalusel. Lisaks sellele lähtub ravikindlustus veel järgmistest põhimõtetest: 1) isiku vajadusele vastava teenuse osutamine 2) ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus 3) ravikindlustusraha otstarbekas kasutamine. Ravikindlustus on sundkindlustus. Üksnes väga piiratud juhtudel saavad inimesed ise otsustada selle üle, kas nad kindlustavad endid ravikindlustusega või mitte.3 Ravikindlustussuhtes osalevad suhtes kolm poolt, kelleks on Eesti Haigekassa kui
annaabi.ee 
