sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu, Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie, Rein), 1950.60. aastail valiti lastele taas eesti omanimesid (Sirje, Urmas; laennimed Tiina, Toomas), neid hakati olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eestipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan). 20.21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus. Valitakse nii 20
-se lõpp. Võimalik, et lühenenud mõnedest järelkomponentidest. Algselt ne lõpuline või s- lõpuline substantiiv. Lühenenud ka aluse ja selja ning taguse. -si lõpp. Sama lähtega nagu se lõpp. Mitmusliku tüve üldistumine. S-lõpuline mitmusliku tüvega käiku läinud. Ebaregulaarselt vaheldunud. LINNATOPONÜÜMIKA Eestis kasutatud keeled läbi aegade. Nimed on edasi antud eri keeltes. Sageli tekib piiratud ettekujutus, et tegu on tegeliku nimega. Aga eestlased kasutasid omanimesid, olenemata, et dokumentides oli muukeelne nimi. Peamised: ladina, alamasaksa, ülemsaksa, rootsi, taani, poola, vene, eest. Eesti keel dokumendikeelena 20.sajandil. eesti keele kirjapanekuid 13.sajandist alates, ulatuslikumad tekstid 16.sajandist. Eesti tänavanimed. Vanimad kirjapanekud XIV sajandist. Parem ülevaade Tallinna tänavanimedest. Vanim aastal 1313 ,,Forum" (Raekoja plats). Tänavanimed ametlikult kinnitati 19.sajandil, Tartust andmed varasemad. Tartus 18
annaabi.ee 
