Armastusel on kombeks tihti meie teedelt kaduda, jättes maha üksnes valu, kurbuse ja pisarad. Milleks meile siis üldse armastus? Niipea kui armume, muutume kergesti haavatavateks ja iseäranis kaitsetuks armastuse kaotuse ees. Keskaja Euroopas peeti armuvalu koguni kehaliseks või vaimseks tõveks, mida saab ravida üksnes armastatu vahetu kohalolek. Tänapäeval näeme samuti, et hirm kallimast ilma jääda kutsub inimestes sageli esile armukadedust ja omandiinstinkti, see omakorda ajendab inimesi süüdistama ning kasutama emotsionaalset santaazi. Pärast lõplikku lahkuminekut tekib paljudes äärmuslikku vaenulikkust või sügavat meeleheidet. Tundub, et armastus muutub sellistel puhkudel iseenda vastandiks, ent eelkõige omab see minu silmis näilist efekti. Usun, et inimesed ei julge iseendasse vaadata ning teadvustada armastust inimese vastu, kellel tema jaoks enam piisavalt tundeid ei jätku. Soti kirjanik, Peeter Paani
arengut. Kui universum on loodud, siis peab olemas olema reaalsus, mis ulatub väljapoole universumi piire. Looja omab sellisel juhul ülimat reaalsust ja võimu kõige muu üle. Looja on elu allikas ja loob elu tähenduse ning eesmärgi. Looja isiksus defineerib isiksuslikkuse. Seega tähendab universumi päritolu ja arengu uurimine teatud mõttes kogu elu tähenduse ja eesmärgi uurimist. Et kosmoloogia tegeleb nii kaalukate ja isiklike küsimustega, on ta tekitanud omandiinstinkti ja konkurentsi. Praegu on see arvatavasti selgem kui kunagi varem. Siin võistlevad kolm gruppi: teoloogid, teadlased ja filosoofid. Praeguseks on välja pakutud, et universum sai alguse Suurest Paugust. Kui universum sellest tekkis, siis peab Suurel Paugul olema algus. Kui tal on algus, siis peab tal olema Alustaja. Alustaja on aga kauge ja mittekommunikatiivne. Sest Jumal, kes väidetavalt ehitas rohkem kui kümnest miljardist triljonist tähest koosneva
annaabi.ee 
